Enne kui asun andma ülevaadet meie laupäevastest tegemistest, räägiks ära veel väikese õpetliku loo meeskonnatööst. Nimelt peale reedeõhtust registreerimist võistluspaigas asus meie 4-liikmeline Seati-seltskond tagasiteele Thalgausse. Seoses erinevate teetöödega tekkis küsimus, et milline mahakeeramine peateelt viib meid kõige otsem võõrastemajja. Roolis olnud Aksil olid küll omad kahtlused, mina vaikisin nõutult- peale minu Riia-seiklusi ma eriti topograafilistel teemadel ja muidu orienteerumises sõna ei võta. Valjuhäälselt kinnitasid Monsa ja Taunts, et nemad teavad täpselt ja tuleb neid kuulata, mille tagajärjel sõitsime pea Salzburgini välja, enne kui õnnestu vajalik tagasipööre teha. Millepeale Monsa elutargalt tähendas, et loomulikult peab neid Tauntsiga kuulama ja tihti on neil ka õigus- ainult et iga inimene peab ikka ise aru saama, millal see õige kuuldavõtmise koht ja aeg on ;-)
Laupäevane rajalesõit kulges ladusalt ja peale väikest jalgsimatka, korraldajad ise olid hinnanud rajale jõudmise ajaks u 20 minutit, olimegi esimeses kollase raja märgis. Vahvad krokodillid jõekäärus. Rajal oli kokku 30 märki, paljud märgid aga koosnesid loomagruppidest. Talagova 2002 rajameistritele on üldse omane väga kunstipäraste märkide ja laskesituatsioonide loomine. Kuulsaim neist on ehk mägijõel kalastav karuperekond, kuhu kuulusid kaks neljal jalal seisvat emakaru, püsti seisev isakaru ja pisike kahel käpal seisev karupoeg, kes kõik maia näoga sihtisid hõbedasi traadi otsa paigutatud lõhesid. Nooli võis lasta omal valikul ükskõik millisesse karusse, kätte sai neid aga ainult kahest äärmisest, tagumiste karude laskmise puhul tõid rajameistrid nooled õhtul laagripaika. Vahva oli ka raisakotka paar, kes olid ametis pisikese 3D jänese kallal, kes oli kunstiliselt "verest" punaseks pihustatud. Eesti võistlejatele pakkusid aga kõige suuremaid väljakutseid loomad, mis olid paigutatud väga raskete nurkade alla, kus ka looma tabamisel võis arvestada rikosheti ohuga või loomad, kelle süda oli varjatud. Südamed tekitasid eriti probleemi just plokkvibudele, sest suur osa loomi olid võõrad ja märkidel olevate piltide kvaliteet ei andnud mingit aimu, kus süda täpselt olla võiks. Maastik oli muidugi hingematvalt ilus, järsud mäenõlvad, puhtad hämarad metsalused (me Monikaga ei suutnudki välja selgitada, mis puudega tegemist, lehed meenutasid veidi pärna ja veidi sarapuud), kus õnnestus vilksamisi ringilippamas näha ka ühte hirve. Mustad kollaste täppidega salamandrid, keda eelmisel aastal rohkel mahalangenud lehtedes oli askeldanud, sellel aastal kahjuks näha ei õnnestunud. Maapinda katvad lehed olid ronimisel samas ka päris ohtlikud, sest öösel sadanud vihm oli maapinna märjaks kastnud ning kui lehtede all juhtus veel ka mõni puuoks olema, siis oli libisemine koos kukkumisega garanteeritud. Keerulisematesse kohtadesse olid paigutatud laskumiseks köied, et vibulaskjad koos oma varustusega ikka ühes tükki kohale jõuaks :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar