Mägilaste reisikirjad vol 3

Selle sõbraliku suksu veetud vanker tõi meid teisel päeval kollaselt rajalt tagasi laagripaika. Arvestades, et olime ligi kuus tundi mägedes turninud, siis oli tõeliselt mõnus hobuvankris loksudes austria maitsestatud õlut juua ja täiel rinnal mägilaste jahimarssi laulda- teate küll see "ma kaminatoast võtan keebi"... ja " aeg on pakkida vibud ja kohvrid".
Igatahes ei väsi ma kordamast, et uhke ja hää on olla mägilane :-)
Tulemused ära antud, komplekteeriti kiirelt kaks autotäit reisijaid sõiduks soolakaevandusse. Aga see on juba järgmise loo teema.

Mägilaste reisikirjad vol 2

Enne kui asun andma ülevaadet meie laupäevastest tegemistest, räägiks ära veel väikese õpetliku loo meeskonnatööst. Nimelt peale reedeõhtust registreerimist võistluspaigas asus meie 4-liikmeline Seati-seltskond tagasiteele Thalgausse. Seoses erinevate teetöödega tekkis küsimus, et milline mahakeeramine peateelt viib meid kõige otsem võõrastemajja. Roolis olnud Aksil olid küll omad kahtlused, mina vaikisin nõutult- peale minu Riia-seiklusi ma eriti topograafilistel teemadel ja muidu orienteerumises sõna ei võta. Valjuhäälselt kinnitasid Monsa ja Taunts, et nemad teavad täpselt ja tuleb neid kuulata, mille tagajärjel sõitsime pea Salzburgini välja, enne kui õnnestu vajalik tagasipööre teha. Millepeale Monsa elutargalt tähendas, et loomulikult peab neid Tauntsiga kuulama ja tihti on neil ka õigus- ainult et iga inimene peab ikka ise aru saama, millal see õige kuuldavõtmise koht ja aeg on ;-)

Laupäevane rajalesõit kulges ladusalt ja peale väikest jalgsimatka, korraldajad ise olid hinnanud rajale jõudmise ajaks u 20 minutit, olimegi esimeses kollase raja märgis. Vahvad krokodillid jõekäärus. Rajal oli kokku 30 märki, paljud märgid aga koosnesid loomagruppidest. Talagova 2002 rajameistritele on üldse omane väga kunstipäraste märkide ja laskesituatsioonide loomine. Kuulsaim neist on ehk mägijõel kalastav karuperekond, kuhu kuulusid kaks neljal jalal seisvat emakaru, püsti seisev isakaru ja pisike kahel käpal seisev karupoeg, kes kõik maia näoga sihtisid hõbedasi traadi otsa paigutatud lõhesid. Nooli võis lasta omal valikul ükskõik millisesse karusse, kätte sai neid aga ainult kahest äärmisest, tagumiste karude laskmise puhul tõid rajameistrid nooled õhtul laagripaika. Vahva oli ka raisakotka paar, kes olid ametis pisikese 3D jänese kallal, kes oli kunstiliselt "verest" punaseks pihustatud. Eesti võistlejatele pakkusid aga kõige suuremaid väljakutseid loomad, mis olid paigutatud väga raskete nurkade alla, kus ka looma tabamisel võis arvestada rikosheti ohuga või loomad, kelle süda oli varjatud. Südamed tekitasid eriti probleemi just plokkvibudele, sest suur osa loomi olid võõrad ja märkidel olevate piltide kvaliteet ei andnud mingit aimu, kus süda täpselt olla võiks. Maastik oli muidugi hingematvalt ilus, järsud mäenõlvad, puhtad hämarad metsalused (me Monikaga ei suutnudki välja selgitada, mis puudega tegemist, lehed meenutasid veidi pärna ja veidi sarapuud), kus õnnestus vilksamisi ringilippamas näha ka ühte hirve. Mustad kollaste täppidega salamandrid, keda eelmisel aastal rohkel mahalangenud lehtedes oli askeldanud, sellel aastal kahjuks näha ei õnnestunud. Maapinda katvad lehed olid ronimisel samas ka päris ohtlikud, sest öösel sadanud vihm oli maapinna märjaks kastnud ning kui lehtede all juhtus veel ka mõni puuoks olema, siis oli libisemine koos kukkumisega garanteeritud. Keerulisematesse kohtadesse olid paigutatud laskumiseks köied, et vibulaskjad koos oma varustusega ikka ühes tükki kohale jõuaks :-)

Mägilaste reisikirjad vol 1

Reede varahommikul võtsid 15 mägilast ja nende sõpra suuna Riia lennujaamale. Münchenis tekkisid esimesed lõbusad hetked autorendis, kus selgus, et "sinu jaoks Tuisk on see karneval, kia karneval ;-) " Ei tea, kas oli see Tuisu-Tomi pikk nägu või midagi muud, aga Kia ei liikunud paigast ja asendati kiirelt teise autoga. Aga karneval

jäi :-)) Kaks autot ja väikebuss kaunistati mägilaste ja eesti lippudega ning sõit Thalgau suunas võis alata. Kiirteel tõid meie lipud kaasliiklejatele naeratuse näole ja tekitasid elevust. Thalgaus seadsime ennast sisse imearmsas võõrastemajas otse kiriku kõrval, et oleks hää kerge kirikutorni järgi koduteed leida ja ega hommikune kellakontsert lase ju sisse ka magada.
Asjad tubadesse tassitud, sõitsime võistluspaika ennast registreerima. Talagova klubi võistlustel on vahva eripära, et inimesed saavad ise grupid moodustada- reegel oli vaid see, et ühes grupis ei tohiks olla rohkem kui 2 plokkarit ja kokku 6 laskjat. Kuna osalejaid oli aga oodatust siiski rohkem nii 350-400 vahel, muudeti grupid 7-8 liikmelisteks, mis tähendas, et eestlastest sai kaks gruppi- ühes Mägilanna, Monsa, Taunts, Aks, Kaupo, Virkus ja Heiki ning teises Maario, Vihand, Merilin, Karin, Liivakas, Inge, Siret ja Tuisk.

Grupid said laupäevaks stardiajad 10-minutiliste vaheaegadega ja reede õhtul sättis osa vibuküttidest ennast varakult magama, teine osa jäi aga pikalt-pikalt ilmaasju arutama ja pokkerilauas tõde otsima. Loomulikult magasid mõned meist hommikul magusasti sisse.

Hommikusöök oli maitsev ja imearmas oli võimalus keeta endale just ise nii kõva muna kui keegi seda soovis. Soovijatele aga valmistati kõrval köögis ka härjasilma. Tugev hommikune kehakinnitus oli hädavajalik, sest ees ootas 6 tundi tõsist mägisel viburajal turnimist.

http://picasaweb.google.com/monikah30/Talagova2009- pildid Monika kaamerast, kes naasis Austriast kolmanda kohaga :-)

Talagova 2009- vabad piletid

Mägilaste vibuklubi sõidab sellel aastal juba kolmandat korda Austriasse, osalemaks oma sõprusklubi korraldataval ülipopil bowhuntingu võistlusel. Tegemist nii vahva asjaga, et sellel aastal kasutati juba eelregistreerimist, sest rajad ei ole ju kummist ja eelmisel aastal ületas osalejate arv 400. Kõva sõna võistluse kohta, mis esindab nn lustilaskmise formaati :D Eks mägilaste Highland Hunteritki sai välja reklaamitud kui Talagova stiilis vibulaskmist, kus olemas oli nii liikuv kui ka ujuvad märklauad.
Sellega seoses ka teadaanne- kuna kaks mägilast paraku sõita ei saa, siis on meil üle vabad lennukipiletid, millel neljapäevani nimemuutmisvõimalus. Lend ise Riiast reede hommikul, tagasi esmaspäeval. Keda huvitab, andku aga teada.

Highland Hunter

ehk Mägilaste esimene päris oma võistlus on tänaseks siis möödas ja läbi saanud. Ja sisaldas see just täpselt seda kõike, mida üks suurematsorti ürituse korraldamine ikka- palju tööd, magamata öid, pisikesi möödalaskmisi ja lõpuks siis väsinud aga õnnelikke osalejaid. Ja neid oli omajagu- juba ainuüksi piiritaguseid vibukütte Lätist, Leedust, Venemaalt, Soomest ja isegi Inglismaalt oli kokku ligi nelikümmend. Täpsem osalejate arv tuleb mul protokollidest veel välja otsida, aga jäi ta sinna seitsmekümne kanti.
Kiidi nõlvad on vibulaskmiseks ideaalsed. Ühiselt sai vastu võetud otsus, et just Kiidi saab ka järgmisel aastal olema mägilaste vibulaagri toimumise kohaks. Ja nagu selle aasta alguses sai välja lubatud, korraldavad mägilased järgmisel aastal ka Eesti Meistrivõistlused Bowhuntingus. Juba laagris sai alustatud järgmise aasta ürituse rahvusvahelise promoga ja kuigi kuupäevad on veel lahtised, tuli meie sõprusriikide esindajatelt jaatavad vastused. Kahjuks ei osalenud meie võistlusel küll ühtegi Austria esindajat, kuid juba sellel reedel sõidavad mägilased ise Talagovasse asja kaema ja sõprussidemeid uuendama. Ja mis siin pattu salata, pisikest promotööd on oodata ka rahvusvaheliselt FITA liinilt, seda enam, et eestlased on saanud endale kaks FITA 2-taseme treenerit juurde :D

Maailmatippudest vibutreenerid algajatele- mägilaste eri

Mägilaste laagri ettevalmistused on täistuuridel käimas- jäänud ju ka loetud päevad. Ja võrreldes mägilaste esimese aasta laagriga on kvalitatiivne hüpe arvestatav. No milline teine vibulaager suudab algajatele pakkuda maailmameistrite poolt läbiviidavat vibukoolitust!! Steve Morley ja Katrin Virula on igatahes valmis huviliste olemasolu korral seda tegema. Samas võimalik proovida ka kätt 3D rajal. Hind on ka täiesti sümboolne- 25o kr inimene koos varustusega- tavaline vibujaht rajal maksab juba 300-350 krooni nägu. Igatahes, kui kellelgi asja vastu huvi tärkas, siis andke aga teada- helistage või kirjutage või jätke kommentaaridesse sõna.

Laager ise ja mägilaste võistlus Highland Hunter on kohale suutnud meelitada täitsa põneva rahvusvahelise seltskonna- lisaks eesti vibuküttidele tulemas külalised Soomest, Venemaalt, Inglismaalt ja loomulikult Lätist-Leedust.

Pildil fieldi maailmameister 2008 Ülar Teppo ja mina

Minu Põlva

Minu päev Minu Põlva talgujuhina oli lihtsalt suurepärane! Kohale tulid just õiged inimesed, inimesed, kes soovivad midagi ära teha ja muuta. Ja kui mul oli väike ebakindlus, et mis teha siis, kui kohaletulijatel ei ole endal konkreetseid mõtteid-ettepanekuid, küsimusele KUIDAS?, siis vastupidi, pea kõik kohaletulijad olid oma teemad kenasti ette valmistanud ja ning neil oli, mida teistele öelda. Päev oli pikk ja meie koja ainuke probleem oligi see, et loodud õhustik osutus nii viljakaks ja meeldivaks, et raske oli lahkuda.. Ilmselt väike kivi minu kui talgujuhi kapsaaeda- kell oli kõvasti neli läbi, kui lõppsõnad kõlasid ning seda vaid selleks, et õige pea uuesti kokku tulla :D Ja pisikesed heateod said juba täna tehtud- kastitäis komme Kalevilt Tilsi lastekodule saadetud ja kirjutusvahenditega toetatud Põlva Noortekogu. Nädalavahetusel siis ootamas mind veidi pikem töö, et kõik mõtted kenasti internetti sisestada ja päevast ka pikem kokkuvõte kirjutada.
Aitäh Minu Põlva inimestele!