kolmapäev, 16. juuni 2010

Kambja viburada


Vibulaskmine kogub Eestis üha enam populaarsust ja otsitakse võimalusi selle oskuse õppimiseks.
Meie vallas võttis seda muret kuulda Taivo Prants, kes PRIA ja Tartumaa arendusseltsi toetusel korraldas 20. mail „Vibuinstruktori algteadmiste“ kursuse. Huvilisi kogunes ligi 20 – oli nii tugevama kui õrnema soo esindajaid, neist noorim oli 6-aastane plikatirts.
Kursus oli mõeldud neile, kes soovivad pakkuda vibulaskmisteenust, kuid puuduvad veel praktiline kogemus ja vajalikud teadmised.
Sarmikas Rita-Anette Kohava Musta Noole Vennaskonnast sisenes õpperuumi nagu vibuprintsess – kleit lehvimas, vibu üle õla ja noolevutlar vööl.
Kursus koosnes kahest osast. Teoorialoengu läbisime me edukalt, aga peagi ootas meid praktiline kursus maastikurajal.
Rita rääkis meile vibulaskmise ajaloost Eestis, tutvustas erinevaid vibuliike, näitas varustust. Samuti saime teada vibulaskmisel enamlevinud vigadest ja nendest hoidumisest.
Kuulata oli põnev. Kõik tundus nii lihtne ja arusaadav kuni selle ajani, kui läks laskmiseks.
Õues oli püsti pandud alus, mille pihta me laskma pidime hakkama. Sääsed said küll kõhud täis ja kolm julgemat meist lasid vibudki lendu, aga polnud see ühti nii lihtne – tehnika lonkas ja oskusi jäi vajaka.
Suundusime taas saali kuiva trenni tegema ja oma oskusi lihvima. Rita võttis meid ühekaupa ette. Ta püüdis meile kõike puust ning punaselt selgeks teha: kõigepealt võta sisse õige laskeasend, pane nool kelgule, siis fikseeri vibukäsi, tee eeltõmme ja kontroll, siis väljatõmme, sea ankur paika ja sihi. Lask ja järelhoie jäid sisetingimustes ära.
Uskuge mind – see kõik pole tõesti nii lihtne, kui paistab. Ikka libiseb ankrukäsi valesse kohta või hüppab nool kelgult… Filmis, kus Tarzan Janet õpetas, tundus vibulaskmine lihtne nagu lapsemäng. Nüüd, kui ma ise vibulaskmist õppisin, sain aru, et seal džunglis ei teadnud nad õigest tehnikast mitte muhvigi.
Minu jaoks oli kõige raskem väljatõmme – tõmmata vibu pingule ja tunda, kuidas käelihased appi karjuvad. Vaatamata sellele tekkis minus suur huvi selle spordiala vastu. Kui tekib vibulaskmise võimalus, siis kasutan ma kindlasti selle ära, et lihvida oma oskusi ning proovida omandatud teadmisi.
Rõõmuga reedan kõigile huvilistele saladuse, et Pulli külas Pirnaku talus on vibulaskmise võimalus juba olemas. Kõik vibuhuvilised saavad seal kätt harjutada.
Kursuslane Pille Tammelan

8 kommentaari:

Unknown ütles ...

Tere. Ürituse mõte oli tore, kuid kas tead siiski, et Relvaseadusest tulenevalt on vibu RELV ja ilma vastava kvalifikatsioonita miskit kursuse korraldamine on vastuolus seadusega. Kui sul soovi siis võid oma eralõbuks tutvustada vibulaskmist oma heale sõbrale, kuid sellega peaks asi ka piirduma. Olen ise läbinud EOK esimese taseme vibulasketreeneri koolituse ning oman ka kehtivat kvalifikatsiooni. Samuti läbinud FITA teise taseme koolituse, mis kesti 3 nädalat ja EOK vastava koolitusprogrammi. Kui küsid siinjuures, et milleks - siis minu esimene mõte muideks oli, kui seda artiklit lugesin, et kas soojendust sai ka piisavalt tehtud. Minu arvamus - ei olnud.
Minu point - kas oled ikka piisavalt teadlik ohutusest, tehnika õpetamisest, kas oskad vastata küsimustele miks mõni nool lendab nii või naa jne. Oled sa suhelnud nn"Kursusel osalejatel" - kuidas nende lihased end tunnevad? - kas sa ikka tegid kõik selleks, et keegi mingit lihasgruppi välja ei venitanud?
Mul on hea meel, et on veel neid inimesi, kes seda spordiala fännavad, kuid oli palun nii kena, kui soovid juhendaja või treenerina jätkata, käi läbi EOK esimese taseme koolitusel ning soorita treeneri esimese taseme kvalifikatsioonieksam enne kui...
Minu kontaktid leiad www.sagittarius.ee Kristin
Edu edaspidiseks!

Mägilanna ütles ...

Tere Kristin ja tänud, et võtsid aega lugeda ja kommenteerida :)Kui tekib diskussioon, on ikka võimalik asju paremini teha. Tartu Vibuklubi lihtliikme ja Mägilaste vibujahiklubi juhatuse liikmena tunnen suurt muret ja vastutust vibulaskmise tuleviku pärast.
Olen Sinu seisukohtadega täiesti nõus- oluline on ohutus, kvalifitseeritud teadmised jne. Hetkel on kerkib seoses antud tekstiga ülesse kaks küsimust- esiteks, teksti tõlgendus ning teiseks koolitusteema üldiselt ning minu pädevus.
Teksti kohta ütlen järgmist, et 2-tunnise teoorialoengu põhjal teavad need inimesed iga kell vibulaskmisest rohkem kui näiteks Tln vanalinnas või suvalises linnuses/laadal vibulaskmist pakkuvad inimesed. See, et siin on tõlgendusvigu (vibu versus nooled) on inimlik. Teiseks juhin tähelepanu, et kuna asi oli ajaliselt limiteeritud, siis ei olnud laskmist ette nähtud (mingile maastikurajale sellel korral ei mindud)Kuna aeg lubas ja osalejatel endal varustus kaasas oli, siis otsustasin lasta mõned proovilasud teha (6-9 noolt terve seltskonna peale). See, et käelihased väsisid, oli tingitud sellest, et ei osatud kasutada õigeid lihaseid vibu vinnastamisel, mida tegime kuivtrennina.
Lähme teise osa juurde- koolitus. Kui ma 5 aastat tagasi vibulaskmist ise alustasin, siis uurisin väga hoolega järgi, kes sellise asjaga üldse tegeleb.Saan aru, et Sinu poolt mainitud kursus on siiski FITA liinis ehk sportvibupõhine ja Vibuliidu initsiatiivil korraldatud?
Paraku ei olnud Maastikuvibuliidul sellel hetkel midagi ametlikku pakkuda ja ei ole seda ka praegu. Seetõttu kaalun maastikuvibulaskjale sobivat treenerikursuse läbimist Inglismaal ja olen väga huvitatud ka koolituse läbimisest Eestis. Mina teadsin muide, et seni oli EOK liinis tegemist treenerite üldkoolitusega, mille esimese astme Rytbergi OÜ-s on läbinud näiteks Hendrik Rytberg, ja ei olnud teadlik sellest, et koolitusel nüüdsest ka vibulaskmisteadmisi käsitletakse ja kvalifitseeritakse. Fita-liinis on Anu Uusmaa sellise koolituse küll läbinud, kuid taas minu andmetele tegi ta seda väljaspool Eestit. Igatahes uurin selle kohe järgi ja panen ennast kindlasti kirja, kui vibulaskmist õpetatakse :)
Relvaseadusega väga hästi tuttav ei ole, aga minu teada nõuab vibu relvaluba alles alates 45kg väljatõmbest alates ning alla selle ei ole vibu siiski relv. Kuna soovime vibujahti legaliseerida, siis on see muide väga oluline küsimus. Kui ka kergemad vibud oleksid relvad, siis tähendaks see automaatselt seda, et meie vabas vormis võistlustel oleks kriips peal ning vibude ostmine ning hoiustamine saaks reguleeritud vastavalt relvaseadusele.
Minu isiklikust pädevusest- olen töötanud läbi nii nõukogudeaegse vibutreeningu konspekti (sportvibulaskjatele), lugenud mitmeid inglisekeelseid longbow laskmist käsitlevaid raamatuid ning seoses vibulaskmise kui meelelahustusteenuse pakkumisega olen ka isiklike kogemuste põhjal pannud kokku minu arvates olulise info.

Anuise ütles ...

http://www.eok.ee/treeneriteregister/index.php?spordiala=47
Miks ei leia ma siis siit Hendrikut, kui ta väidetavalt on TÜ/TLÜ kehakultuuri I taseme läbinud?
FITA koolitusest - toimub kahes osas. I taseme koolitust tehakse Eestis, seda saab läbi viia IV taseme erialatreener - ehk siis Aune või Raul. Vt treeneri kutsestandardid EOKs. II tase - Eestis puudub vastav kandepind ja mõistlikum on kaasata katusorganisatsiooni (FITA/ROK) vahendeid-võimalusi. Ja üldained tuleb võtta ikka TÜ/TLÜs, nende kahe osa pealt EOK kutsekomisjon annab atesteeringu. Rita, su tegevus sarnaneb siiski suht palju piraatluse ja ilma lubateta autojuhti koolitusega.

Mägilanna ütles ...

Anu- Hendriku koha pealt jään hetkel vastuse võlgu, et mida täpselt ta siis seal koolitusel tegi :)Aga minu arvates minu ristilöömine käib ikka väga paljus hetkel läbi Vibuliidu vaatevinkli, ilma et te teeksite vahet kahel asjal- treener ja instruktor. Treener on spetsialist, kes sõltuvalt eesmärgist planeerib, viib läbi ja analüüsib
juhendatavate kehalist, psühholoogilist, tehnilist ja taktikalist ettevalmistust.
Instruktor on juhendaja, nõuandja või mingi erioskuse õpetaja. Ma ei näe ennast kuidagi piraatluse või millegi seadusevastasega tegelevat, kui ma nõustan ja jagan teadmisi ja kogemusi- kusjuures neidki olen nimetanud algteadmisteks :)Võrdlus autojuhilubadega ei ole minu arvates asjakohane, sest see on seaduses reguleeritud, et ilma loata sa sõita ei või, paraku vibu võib osta igast spordikauplusest ja ükski koer ei haugu, mida sa sellega oma õue peal teed. Minul süda valutab, et mida tehakse ja nõustan ja juhendan ikka :)Ja annan alati edasi info, et edasisteks treeninguteks tuleb pöörduda kohalike klubide poole- kuigi palju nemadki oskavad, on taas iseküsimus, kas pole.
Tulevikust- kui Maastikuvibuliit reguleerib asjad, siis loomulikult tulen sellega kaasa, aga mind longbow`ga hinnata läbi FITA ja sportvibulaskmise reeglistiku ei ole ka nüüd eriti põhjendatud.
Aga meil kõigil on õigus oma arvamusele, eriti asjades, mis ei ole selgelt määratletud ja mõisted kokku lepitud ja tore, et leiab aset avalik disskussioon minu blogis, sest hullemast hullem on seljataga susserdamine ja mustamine, kas pole.

Anuise ütles ...

Mille poolest erined sina oma longbowga Urte Paulusest, kes ometi on atesteeritud FITA treener ja lonkarilaskja?
Küsimus pole selles, et viid läbi seltskonnaüritusi, vaid see, et korraldad ise litsentsituna „Vibuinstruktori algteadmiste“ kursusi. Kui on instruktor, siis peaks ta pärast sellise kuruse läbimist olema mingisuguse organisatsiooni poolt nö ametisse kinnitatud. kas organisatsiooniks oled sina iseeenda isikus? Kui tegemist oleks olnud "töötoaga", ei kurjustaks keegi. Nimeta asju õigete nimedega.

Mägilanna ütles ...

Ikka räägime eri asjadest :) Vibuinstruktoriteks nimetame me ka neid inimesi, kes juhendavad viburadadel vibulaskmise teenust. Meil siiski ei ole organisatsiooni, kes sellist tegevust litsentseeriks või reglementeeriks.
Mina kindlasti ei ole Urte Paulusega ühel tasemel ja ei väidagi ennast olevat. Tema on treener ja maailma tipplaskja, mina ju mitte ja see on esiteks tema valik ju, et läbida FITA treeneri koolitus ja teiseks ilmselt kuidagi ka Austria vibuliidu-alaliitude poolt sätestatud, kes mida peab läbima.
Natuke ka Hendriku taustast- Hendrik on läbinud nii I kui II taseme treeneri koolituse koos teiste vibulaskjatega (Kadi, Priit,Indrek, Meelis jt), kuid ei ole atesteeritud, sest longbow´le ei ole atesteeringut välja töötatud. Asi oli minu teada toonases Maastikuvibuliidu juhatuses arutusel, kuid mingi praktilise väljundini see ei jõudnud.
Nimetus - töötoa ettepanek hea, võtan kasutusse :D
Ja muide, mulle meenub, et aastaid tagasi oli seoses selle sama meie kursusega samasugune arutelu, mille peale saatsin koolitusmaterjalid ühele toonasele liidu juhatuse liikmele tutvumiseks ning pakkusin ka omapoolset abi longbow atesteerimiseks vajalike materjalide kokkupanekuks ja väljatöötamiseks. Ütleme nii, et mingid tagasisidet, ettepanekuid ega sanktsioone toona ei järgnenud, mida võtsin vaikiva heakskiiduna. Aga tore, kui praegune juhatus jõuab kunagi ka selleni, et praegune hall ala kaetakse. Isiklikult üks-ühele Vibuliidult asjade üelvõtmist sportvibupõhiselt ma siiski vähemalt hetkel küll ei toeta, tahaks enne teada saada, mis vormis ja mida sisaldab Inglismaa NFAS koolitus. Kui ka nende toimetused kattuvad sportvibupõhisel koolitusel, siis loomulikult ei ole mul enam midagi öelda ja lepin nukralt sellega, et longbow on koolitusosas vaeslaps..

Anuise ütles ...

Khm, ei saa jätta märkimata, et TVK kuulub ka eesti Vibuliitu ja on seega aktseptinud ka EVLs kasutusel oleva EOK treeneri kutsestandardi. Tulistamine EMLi vana ja uue juhatuse suunal on küll õigustatud, aga VIBUSPORDI arendamisega tegeleb ka EVL.

Anonüümne ütles ...

Vaidlus jääbki sisutuks, kui keegi ei too välja milliste konkreetsete õigusaktide vastu on väidetavalt eksitud. Emotsioonid ja oletused meid ei huvita. Huvitavad konkreetsed seaduste(!) paragrahvid.

Esitagem need. Kui millegi vastu pole eksitud, siis pole ka millegi üle vaielda.

Koduvald.ee