Nii, nüüd tundsin, et pean ka veidi Minu Eesti teemal sõna võtma. Ära on väsitanud see pidev jorin teemal, et küll on keeruline ja mis ikka mõtetest saab ja kes ikka garanteerib, et asjad ellu viiakse. Mul on vastus- meie ise ikka, kes jumala pärast siis veel?!
Huvitav, kas inimesed juba ära väsinud ei ole ootamast, et keegi tuleb ja elu ilusaks teeb. Ja selleks tegijaks võiks olla riik nagu ma aru saan. Aga juba ammu on meelest läinud tõsiasi, et riik oleme meie ise.
Ühesõnaga, kõik need, kes tunnevad, et neid takistab kohale tulemast tõsiasi, et mitte keegi ei garanteeri, et nende suurepärased ja briljantsed mõtted ellu viiakse, neile on mul lihtne soovitus- mõelda välja, KUIDAS saaks need head või vähemalt parimad mõtted ellu viidud. Näiteks kui teil on väga hea mõte, mille elluviimine jääb raha taha- siis palun mõelge, kuidas ja kust seda raha saada. Ega raha maailmast veel kadunud ei ole, isegi masu ajal mitte. Tegelikult on samal ajal, kui osad eestlased nii väga viriseda ja teisi eestlasi nö "süüa" armastavad, väga palju neid, kes abivajajale alati abikäe osutavad- on see siis annetuse näol või mõnel teisel viisil- tuletame meelde, kui edukad on kasvõi meie annetuskampaaniad või meedias esitatud üksikjuhtumid, kus abipakkujatest puudus ei tule.
Ühesõnaga, need kes otsivad vabandus, miks mingit asja teha ei saa, neil polegi aega ega resurssi lahenduste leidmiseks.
PS! Nõustun, et kampaania on veidi keeruliselt kommunikeeritud, kuid mina olen oma küsimustele vastused saanud ja ennast Põlvasse talgujuhiks kirja pannud. Selle asemel, et joriseda, lähen toetan neid, kes tõesti tahavad meie elu Eestis paremaks muuta- Eesti on ju meie ühine kodu :D
5 kommentaari:
väga norm suhtumine
mina sellesse ettevõtmisesse ei usu, eriti kui ma vaatasin tänasest postimehest nö talgujuhtide nimekirja:) tore, et nii "arukad" ja aktiivsed inimesed tahavad mõtteid jagada:)
koristamises oli point, kuid iga aasta teiste järelt koristamas ei oleks nagu tahtmist käia- sesmõttes igaaastase üritusena oleks ka see ettevõtmine läbikukkumisele määratud.
Nojah, taaskord näide sellest, et kellelgi on midagi kõrvust möödaläinud- nimelt ei ole talgujuhtide ülesanne mitte oma mõtteid jagada, vaid teiste omi kuulata ja aidata ülesse märkida :D
Ja eks igal ühel ole vabadus uskuda sellesse, millesse soovib. Kui käisin talgujuhtide koolitusel Tartus, siis kohtasin hämmastavalt palju tuttavaid ja üldse ei imesta, et kes on aktiivne ühel alal, on seda ka teistes ühiskondlikes ettevõtmistes. Muide, vean kihla, et kui mõttetalgutel esitatud ideedest ideaalis näiteks 99% ellu viidaks, siis ikka leiduks inimesi, kes viriseks, et miks 1% jäi tegemata..
Mõttetalgudega tekib kahtlus et keegi meie juhtidest on mõttevaene või lihtsalt ei tea seoseid selleks et meie Eesti korras hoida ja kasutab vajajate situatsiooni et maandada nende pingeid.
Sest rääkimine ei nõua pingutust küll aga annab võimaluse südamelt kõik ära rääkida ja ajutiselt lahendada rahutuse probleemi.
Kaks olulist seisukohta ikka tulevad esile kui kuuled sõna mõttetalgud. Esimene - mis on need mõtted või kavatsesed ja teine - kes on nende mõtete teostamise eestvedajad.
Million inimesi ärkavad üles hommikul ja nendel peas on palju häid mõtteid. Hommikusöögiks on üle poole nendest ununenud. Lõunaks suur osa jäänutest on kadunud tööülesannete varju. Õhtusöögiks on kodurutiinist parimal juhul jäänud vaid üks mille täide viimiseks on vaja pingutust aga uneväsimust võttab viimase lootuse selle teostamiseks.
Head mõtted ilma teostamist on ainult head mõtted. See nagu tahaks kinkida kingitust kallimale sünnipäevaks aga kingituse asemel saab tema vaid sõnadekombinatsiooni „kallis, mina tahtsin sinule kinkida muusikaplaadi aga ei leidnud seda poodides“. On olemas kavatsus ja sellest kavatsusest peaks nagu kallim arusaama kui hea on kink aga jah sünnipäevalaps ei saa seda sest kinkijal on ainult head mõtted. Ja see kavatsus ei nõudnud „kinkijalt“ mingit pingutust aga sellisel juhul kavatsuseks võib olla kinkida kasvõi Saalomoni loss. Mis tunne küll jääb sünnipäevalapsel võib ainult aimata.
Teine on milleks ja kellele meie usaldame need head mõtted? Kas nendel eestvedajatel on enda elu korras või kasutavad nad talgulisi ära mingi poliitilistel või merkantiilsetel eesmärkidel? Või kasutatakse ära eestvedajaid nende rumala ja naiivse energiaga kellegi poolt, kiites neid takka?
See kellel on head mõtted, kes teab kodukorrashoidmise seoseid ja kellel on tahtejõudu neid teostada nendel on oma asjad korras ja üldjuhul nendel pole vajadust kusagile kokku tulla, midagi arutada. Kahjuks neid inimesi ei märgata sest nemad ei too ennast esile, nemad pole populaarsed ja seega nende arvamus jääb kuulmata, kuni esinejad on oma eluga hädas. Ja mingil määral võib lugeda et hea et neid talgulisi oli nii vähe sest ülejäänutel on tõenäoliselt kodu korras ja seega pole meie Eestil midagi häda.
Jah, ilmselt nii see on
Postita kommentaar