Kuningas Arthur ehk veidi vibuküttidest

Vaadates ajaloolisi filme, nopib minu silm ikka ja alati välja need kaadrid, mis seotud vibude ja nooltega. Nimetagem seda siis proffesionaalseks kretinismiks ;-) Täna õhtune film oli siis täpselt selline. Ja siis mul tuli mõte, et ega paljud meie vibulaskjatest ei olegi ju vibulaskmise kaugema ajalooga kursis ja ei teeks paha, kui ma oma blogis aeg-ajalt mõned peatükid sellel teemal ülesse paneks. Kusjuures ei pretendeerima ma siin sugugi mitte autoriõigustele ega jaga midagi iseenese tarkusest, vaid kasutan tekste, mis targemad enne mind kirja pannud.
Esimesena väike peatükk lahingust, mis on teinud nii kuulsaks laialt levinud nn- victory märgi (kaks sõrme püsti), mille päritolu on aga tunduvalt proosalisem ja omas ajas oli prantslastele sama solvava tähendusega kui meie tänapäevane keskmine-sõrm-püsti zhest. Nimelt ei harrastatud keskajal sugugi nii veriseid tapatalguid, kui oleme harjunud filmidest nägema, vaid kuna inimesed olid ressurss ehk raha, mille nimel ju tavaliselt sõda peetigi, siis ei notitud neid sugugi lihtsast verejanust ja nii oli mõttekam vangilangenud vibukütt teha võitlusvõimetuks lihtsalt kahe sõrme maharaiumisega. Näiteks Inglismaa arengut naturaalmajanduselt rahamajandusele mõjutasid viikingite rünnakud, kes asendasid oma sporaadilised rüüsteretked mõlemal poolele tunduvalt kasulikuma andamissüsteemiga. Aga see selleks, ega mina pole ju ka mingi ajaloolane...

AGINCOURT
Inglased Henry V juhtimisel olid olnud Prantsusmaal umbes 1 kuu. Nad olid vallutanud Harfleuri, et saavutada kontroll Seine’i oru üle ja taganesid Calais’ suunas. Armee oli väsinud, näljane ja paljudel oli düsenteeria (osad vibukütid läksid seetõttu lahingusse püksata). Prantslased olid nii nende ees kui ka taga ning nad otsustasid asuda lahingusse. Inglasi oli umbes 6000, põhiliselt vibukütid. Neile oli öeldud, et kui nad vangi satuvad, raiutakse maha nende tõmbekäe kaks sõrme. (Sellest ajast on ka pärit zest ,, mis oli mõeldud prantslaste narritamiseks.) Prantslasi oli 60,000, kümme korda vaenlasest rohkem. Kaks armeed seisid vastamisi (miilikaugusel teineteisest), kuna prantslased kavatsesid inglaste rünnaku ära oodata. Britid hakkasid vaikselt lähenema ja laskma. See provotseeris Prantsuse ratsaväge vasturünnakule, mis löödi tagasi ja taganevad ratsanikud põhjustasid suure segaduse, kuna nad jäid jalgu teisele ründajate lainele. Põhilised Prantsuse väed siiski jõudsid lõpuks inglasteni ja ründasid neid keskelt, kus paiknesid ratsanikud. Briti vibuküttidel ei olnud enam nooli ja nad tungisid vaenlasele kallale kõigega, miskätte juhtus. Prantslasi langes 6,000-10,000, inglasi vähem kui sada.
See tekst on võetud www.kuldnool.ee Vibukooli foorumist