Parim, kuidas ennast peale ööklubiõhtut taas elule turgutada, on vaba loodus. Tänane ilm oli jumalikult kaunis. Nagu muinasjutt - puud õrna härmatise all, päike paistmas, kõikjal puhas ja valge lumi, mis sillerdas nii kaunilt. Ma tean, et kõlab imalalt, aga see lihtsalt on IMEILUS.
Igatahes, nii kui hädavajalik unevajadus täidetud, meisterdasin mõned võileivad, tegin termosesse tee ja minek. Täiesti selline 48 tunni klubi valdkonda kuuluv üritus, kuid seekord privaatne. Ka minul on õigus väikesele pühapäevasele romantikale :-)
Sõitsime siis Alam-Pedja kaitsealale, eesmärgiga näha loomi. Juba poolel teel saime risti kirja, rebane põllul - thank you, marutaudivaktsiin...
Järgmine loom oli kits, nii u 100 meetrit autost. Jäime rahulikult ootama, ja nagu arvata oli, liitus temaga veidi aja pärast ka teine-ilmselt sokk. Unustanud hetkeks oma kaaslase püha viha jahimeeste vastu, tabasin end lausumas umbes järgmist- et neid vibuga lasta, peaks vähemalt 2-3 korda lähemale pääsema. Kui pilgud tapaksid...
Koos meiega jälgis lume alt rohtu kaapivaid kitsekesi ka üks imearmas väike tegelane, kelle pilti saate näha siit - http://blog.moment.ee/2006/12/euroopa-vikseim-kakuline-vrbkakk-pygmy.html. Minu jaoks oli temaga kohtumine esmakordne ja seda hinnatavam.
Sellega oli meie miinimumplaan loomi näha täidetud ja võisime asuda jäljekütte mängima. Eile lõppenud jõulurahu jälgi leidsime lumes, kus jahimehed olid kahte notsut jälitanud ja ühe verejäljega looma ka tabanud. Mulle lihtsalt huvitav, aga kaaslasel tõusis vererõhk taas kord.
Jätsime siis jahimeeste jäljed ja ajasime midagi põnevamat- põdrajälgi-ja vaatasime, kus loom oli endale ka haavakoort kraapinud. Mööda sihikraavi kõndides praksutasime pinges olevat jääd ja lugesime ka jänese, rebase ja kitse jälgi. Seejärel aga midagi põnevamat-ilmselt hundi/te jäljed. Kuna loomad liiguvad üksteise jälgedes, siis on arvu raske öelda.
Olles piisavalt kaugele luhale jõudnud, asusime kuulama looduse hääli. Karge ilm ja maastik andis häältele uue tähenduse. Samuti nagu meie olime jääd oma liikumisel ragisema pannud, sama tegid ka põdrad. Kuulsime neist kahte, kuid püüdes neile lähemale pääseda, olime krabiseval lumekoorikul liikudes sama palju vaiksed kui elevant portselanipoes ja nägemata nad meist jäidki. Vahva oli kuulata, kuidas ka nemad kuulatasid meie liikumist ja peale piisavat vaikust asusid ise taas liikvele. Väga mannetu on seda kuuldemängu tegelikult kirjutada, sest see on asi, mida peab ise kogema, et mõista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar