Ja oligi neli järve..

Nelijärvel sellel pühapäeval. Need, kes varem käinud, taipavad sellest ilmselt kohe, et rada ei kulgenud mitte oma tavalist trajektoori mööda.
Päev oli mõnusalt vihmavaba. Asusime teele Nelijärvele oma tavaseltskonnaga. Alustuseks viisime viimase klatsi ja kuulujuttudega kurssi Kreeka saarelt saabunud Axi, seejärel imetlesime Jahimehe viimasest numbrist mägilaste pilte ning kuulasime taustaks oma tavalisele repertuaarile ka Kuldseid Linte. Kuna autojuht oli teinud tubli koduse töö, siis kaardilt täpselt väljamõõdetud 131km möödusid märkamatult ja oh imet – hoolimata minu hommikusest hilinemisest olime väga tavatult esimeste saabujate seas.
Ilveslooma oli riigitruu rajameister mõnusalt mahalangenud puuga turvanud ja see kutsus esile üleskutseid asjaosaline seebiks keeta. Igatahes teise ringi ajaks oli puu tõsiselt noolejälgedega markeeritud ;) Samuti oli rajal veel mitu looma, kelle laskmiseks me koostöös jahimees Taunoga töötasime välja erilised nospel-nooled, alternatiiviks nosler-kuulidele ;)
Samuti ei saa ma jätta rääkimata teile isasest karibuust, kellele psüühikale Taivo poolt tarvitatud sõnakirjeldamatu vägivalda tema mehelikkuse kallal oli jätnud oma jälje- nimelt avastasime tema peas äärmiselt naiseliku juukseklambri. Mis siis järgmiseks korraks – kas roosad lipsud ja rippuvad kõrvarõngad?!
Kuna parim tulemus oli üle kolmesaja, täpsemalt 316 punkti ja kulus Katsile, siis meeste niigi hapra ego hoidmiseks ma teiste tulemusi ära ei too ja sellel pikemalt ei peatuks.
Kuna siin blogis on aga ilmselgelt tegemist isikukultusega autori suhtes, siis tuleb aus olla ja ära märkida, et minu tulemus jäi taas kord alla kahesaja, kõigest 192. Ja see oli siis see pühapäev, kus mu Zakslane asus oma iseloomu näitama :( 4 purunenud noolt on minu isiklik rekord- isegi Siunto kaljud ei suutnud ühe päevaga mul sellist kogust nooli hävitada...
Samas võin öelda, et esinesin klubi vääriliselt, kuid seekord ei olnud klubiks Mägilased...vaid eesti esimene vibunaisteklubi Still Beautiful. Asutajatena tuleb ära mainida Anu ja Kadi, asutamisaeg märts 2007 ja koht: Saksamaa. Eks mõni asjaosaline ise räägib sellest lähemalt, näiteks kommetaariumis ;) No igatahes olen ma klubi täisväärtuslik liige ja oman privileegi kanda barbieroosat märki-„ I can´t shoot, but I STILL BEAUTIFUL!” Kahjuks ma seda võõramaa keelt piisavalt ei oska, aga see peab ju ikka üks hea klubi olema, kuhu igaühte ei võetagi- näiteks Kats, Helena ja Monika (hoolimata viimase palvetest) meie klubisse ei kuulu :))