Vibukütiorg

Koolivaheajal perega viburajale :)

2011-12-30T10:13:00.000-08:00

Musta Noole Vennaskond kutsub peresid alustama uut aastat vahva päevaga viburajal Põlvamaal Kotikul või Tartus Raadil. Mõnusalt ühiselt veedetud aeg õpetab selgeks vibulaskmise põhitõed ning sisustab värskes õhus mitu põnevat tundi. Tule ema või isaga ja võta kaasa ka sõber!
Pakett sisaldab vibuvarustuse igale osalejale (pikkvibu, käekaitse, sõrmekaitsmed, noolevutlar, 3 noolt), vibulaskmise algõpetuse kogenud instruktori juhendamisel harjutusväljakul, 10-märgise viburaja läbimise (loomapildid ja 3Dloomakujud), noolegarantii ja vibuküti tunnustähe igale osalejale.
* Paketi maksumus 35 eurot sisaldab teenuse ühele täiskasvanule ja kahele lapsele. Iga lisanduv laskja 7 eurot, grupi suurus kuni 6 inimest. Pakett kehtib kuni 8-nda jaanuarini k.a. Info ja registreerimine tel 52 32 177

Musta Noole Vennaskond nüüd ka facebookis :) - http://www.facebook.com/#!/Mustnool

Vibupäev Saarjärvel toimub 18.september!

2011-09-07T05:27:00.000-07:00

Algselt 17.septembril plaanitud vibupäev Saarjärvel toimub hoopis 18.septembril. Põhjus lihtne - nimelt lasevad kõik endast vähegi lugupidavad vibulaskjad 17.septembril Türil Klubide Karikasarja VII etappi ning ei saa kuidagi samal ajal uutele huvilistele oma hobi tutvustada.

Loodan, et see kellegi plaane väga paigast ei löönud ning ootan kõiki noori ja vanu vibuhuvilisi Saarjärvele.

Kõik, kes soovivad kohale tulla juba laupäeva õhtul, andku endast teada ning soodushinnaga majutus Saarjärvel koos saunaõhtuga on garanteeritud!

Osalustasu 15 eurot inimene, kõigile Saarjärve facebooki fännidele 7,50 - sisaldab vibulaskmise koos jahiretkega, sooja supi ja sauna.

Telefon ikka 52 32 177

Võimalus nakatuda vibupisikusse :)

2011-08-16T04:49:00.000-07:00

Just, kuna teatavasti on vibulaskmine hästi nakkav, siis 17.septembril on kõigil võimalust koos Musta Noole Vennaskonnaga oma immuunsüsteem proovile panna.

Mis siis toimuma hakkab - tutvustame Tõnisega algajatele vibusid ja laskmistehnikat Põlvamaal Saarjärve puhkemajas Kõik huvilised saavad soovi korral ka väikese võistluse kaasa teha. Varustus on meie poolt. Seejärel sööme ühiselt suppi ja saunatame ning julgemad võivad lõkke juures teha juba järgmisel võistlusel kaasalöömise plaane. Mina kui raudselt Eesti Suurim Noolepurustaja 2011 tiitli omanik jagan hea meelega Euroopa Meistrivõistluste muljeid Portugalist :)

Loodetavasti leiavad peale minu ja Tõnise veel mõned Tartu Vibuklubi liikmed võimaluse läbi astuda ning oma seltskonnaga päeva säravamaks ja noolelendu sujuvaks muuta.

Osalustasu 15 eurot inimene - sisaldab varustuse rendi, algõpetuse, võistluse läbimise, lõunasupi ja saunaõhtu. Maasikas kõigile facebooki fännidele - neile osalustasu ainult 7,5 eurot :)

Ja muidugi on facebookis Saarjärve fännilehel käimas ka sügisloosimine, kus loositakse välja kanuumatk Ahjal või vibujaht Kotikul kahele! Uuri järele :)

Lisainfo ja eelregistreerimine tel 52 32 177 või rita@mustnool.ee

Euroopa Meistrivõistlused Portugalis ehk siis EFAC 2011

2011-08-15T23:12:00.000-07:00

Tänaseks on eredamas muljed juba lähimate sõpradega jagatud, pildid FB-s kommenteeritud ja Eesti elusse jälle sisse elatud. Aga mõned nopped-meenutused ka veebipäevikusse selleaastasest suurvõistlusest.

* esiteks, kõik laskjad, kes jätsid kohale tulemata, kartes seda põrgukuumust, siis tabas aastate eest 3D võistluse osalenuid (kuumarabandusega rajalt ära viidud laskjad, Maario kaljude külge sulanud tossutallad jne), siis te saite tünga :) Tünga said ka need laskjad (tunnevad ennast teksti lugedes ise ära, nimesid nimetama ei hakka :D ), kes lootsid päikeselist ja palavat puhkust ning võtsid kaasa ainult sooja ilma riided. Tutkit!

It never rains in August! ütlesid kohalikud esimestel päevadel, kui õnneks küll mitte väga tugev vihmasabin meid saatma asus. Ja temperatuur - meil õnnestus väljaspool viburada leida ka 13-15 soojakraadiga kohti, kus külm tuul selle vähesegi olemasoleva mõistuse peast tahtsis puhuda.

Nii unistasin ma mitu päeva järjest ainult soojadest riietest...

Kui minu isiklik mittesobiva-riietuse-probleem välja jätta, oli ilm laskmiseks lihtsalt suurepärane.

* Mida samas ei saa paraku öelda jällegi radade kohta. Radasid oli 5-päevaseks laskmiseks ainult kaks! Üks radadest oli selle eest muidugi tehniliselt päris keerukas - kalded ja tõusud mäenõlvadel panid ikka korralikult ajusid ragistama. Teine rada aga oli selline eestlastest osalejate sõnul Kajamaa2 kehvem ja ohtlikum variant. Ühe platsi peal asus järjest (paralleelselt) vähemalt 7-8 laskmiskohta, mis omavahel olid eraldatud lindiga. Noolte äratoomiseks märgist oli ohutum oodata, millal naabermärk samuti laskmise lõpetab. Samuti oli märke, mida lastes võis märgi taga näha teisi inimesi. Üks Z-märk, millest ülelastud nool jõudis järgmise grupi jalgade ette, jäädvustus ka käibefraasina millegi eriti ohtliku ja ebakindla tegevuse kohta: ".. its like shoot knowing that Nigel is one target behind you ;)

* korraldus oleks võinud ju parem olla, aga võrreldes millega? - ikka Eestiga ja nii kerkis mitmel korral taas ülesse küsimus, et eestlased, kas te ei oleks nõus taas mõnda EFAC-it korraldama :)

* laskjad olid õnnelikud ja happyd nagu ikka ning seltskond oli super Ja Eesti naised panid täiega hullu :D Kui alguses tundus, et lisaks meie A-klassi laskjate tuumikule hakkavad medaleid püüdma ka põhjanaaber Soomest ja Urte Paulus Austriast, siis need konkurendid elimineeriti/elimineerusid ise. Urte perekondlikel põhjustel rajale ei jõudnudki ning innustas austerlasi taustajõuna ning Annelil ei pidanud ei tervis ega närvid võistluspingele vastu. Üllatajaks osutus hoopis hispaania FITA ehk siis nüüd Word Archery 3D meister Encarna, kes lastes fieldi formaati esimest korda elus, osutus kiireks õppijaks ning oma suurepärase laskmistehnikaga tundus võistluse esimese poole olevat kindel pronksikandidaat. Nii kindel, et peale kolmandat päeva 100 punkti tagapool olev Triinu tegi ainuõige otsuse konkurenti mitte püüda, vaid lasta oma laskmist. Veidi väsinud konkurent tegi neljapäeval küll hea soorituse, kuid Triinu hiilgav laskmine vähendas nende vahet 50 punktiga. Siiski jäi viimasel päeval rajale minnes 3-4 koha vaheks veel ligi 50 punkti, mille tagasitegemine tugevate laskjate puhul on ülimalt ebareaalne. Triinu suutis seda ning laskis 70 punkti rohkem ehk tõestas, et on igati ära teeninud oma pronksmedali! Ja kinnitas sellega eesti naiste kolmikvõidu! :D

Tublid olid ka mehed. Maario oma historikaliga oli konkurentidest niivõrd üle, et tegeles pigem isiklike tulemuste parandamise kui konkurentide võitmisega. Nii õnnestus korrata ühte jahiringi euroopa (ja ka maailmarekordit mu meelest) rekordit. Viimasel päeval andis vibu järele ning raja lõpetas ta katkise vibuga.

Kristole tõi samuti nagu Triinulegi natuke ootamatult kuldmedali tema rahulik meel ja pingevaba laskmine. Tema arvates oli ka hõbemedal väärt rõõmustamist. Konkurendi närvid aga ei pidanud pingele vastu ning neljapäeva hommikune 9-punktine edu sulas õhtu lõpuks nulli ning reedel ta sellest enam toibuda ei suutnudki ning nii sai Kristo rohelise tee kullale.

Laste klassi tõi Eestile kulla Sander, kelle edu konkurentide ees oli veenev.

Olümpiavibu kulla napsasime Portugalilt ära kavalusega - nimelt oleme me suutnud meelitada portugali laskja Paolo Eesti värvidesse võistlema :D

Recurve klassis tõi meile hõbemedali samal moel "kodustatud" Steve.

Kokkuvõtteks: oli vahva võistlus, toredad inimesed, mõnus maa koos suure südame ja sõbralike kohalikega. Teeme seda jälle - järgmine EFAC 2013 Ungaris!

PS! kui kunagi aega ja viitsimist jääb, siis äkki isegi kirjutan veidi sellest, kuidas mul õnnestus naiste esikümnest vaid 1punktiga mitte välja kukkuda :D

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2011 Kiidil

2011-06-17T08:39:00.000-07:00

..on tänaseks juba minevik. Siiski jättis see võistlus kõigi reedele osalenud vibulaskjatele kustumatu mälestuse, sest väidetavalt pole sellise stiihiaga varem rinda pista tulnud. Ehk siis lakkamatu vihm, mis ühel hetkel asendus rahega, niisutas läbi nooled, kastis aluspesuni märjaks kõik osalejad ning sundis kirudes ja porisedes Kiidi järskudel nõlvadel otsima hämaras metsaaluses vaevu nähtavaid sihtmärke.

Kui mina oma rühmas püüdsin tuju üleval hoida sellega, et Sveitsis oli neil veel hullem ja nii 4-5 päeva järjest, siis Sveitsis käinud tunnistasid, et märg ja vastik oli tõesti, aga krt seal oli vähemalt suviselt soe..

Aga jah, mul oli siis sama märg kui teistel, juba kolmandas märgis olin ma läbimärg koos oma nooltega ning näpud külmetasid täiega. Juba teises märgis loobusime topeltmärkimisest, sest hetkega olid kaardid läbimärjaks saanud ning nendele kirjutamine keeruline. Meie tore rahvusvaheline seltskond koosnes siis ühes vene laskjast Sant Peterburgist, ühes lätlasest ning eestlaste lippu hoidsime kõrgel mina ja Raul Kriis. Mulle kohe sobib see ühe noole laskmine. Kaugemaid märke oli keeruline lasta, sest uute noolte ja uue vibuga (lasen nüüd Zasseri poolt tuunitud inglise vibuga) puudus mul igasugune uduaimdus, kuhu mu nooled küll alates 40-st jardist lennata võiks. Paanikat ka polnud. Punkte märkis Raul, nii et mind ei seganud ka teadmine sellest, kas läheb hästi või halvasti. Tuli kehasid, tuli nulle, tuli südameid. Ja kokkuarvutamise otsustasime niikuinii tubastesse oludesse jätta. Ilmselt oli see ka mõistlik olukorras, kus loomast nooli tõmmates valgus kummardamisel iga kord seljavutlarist korralik kogus vett välja. Sellest tingituna ka hilisem korraldus, et tuppe tuppa ei tühjenda! ;)

Ja mis siis selgus punktide liitmisel- et ma olin lasknud oma isikliku rekordi 1-noole ringis, 202 punkti :D Ja päeva parima tulemuse ka! Selgus, et ilmastik mõjutas laskjate moraali nii tugevalt, et meeste parim lonkari lasi tulemuseks 186 punkti.

Teisel päeval tegin küll ilusa alguse laskmises, täitsa mitu esimest südant järjest, kuid siis sai paanika mu kätte ja tulemus on piinlikult nõrk. Kolmandal päeval võtsin ennast taas kokku, lasin puruks viimsedki nooled oma uuest puna-mustast komplektist ning säilitasin auväärse kolmanda koha.

Tulemustega saab tutvuda siin http://www.vibuinfo.ee/tulemused/2011/Muud/EMVVJ_2011.html

Mida arvavad vene külalised meie võistlusest, saab lugeda siit http://www.archery.ru/forum/index.php?topic=3581.msg48345#msg48345

PS! Pildiks väike meenutus talvisest FITA treeneri koolitusest Järvakandist :)

Livonian Cup I etapp 23.aprill Intsikurmus

2011-04-26T13:16:00.000-07:00

23.aprillil toimus Põlvas Intsikurmus Liivimaa karikasarja ehk Livonian Cup´i I etapp. Toimub see mägilaste eestvedamisel juba kolmandat aastat. Seekord oli rajameistri vastutusrikka ja raske rolli võtnud enda kanda Tõnis Viira.

Ilm on nagu tellimise peale kuiv ja päikeseline, metsa-alused lumelaigud vaheldusid sinilillesäraga. Kohale oli tulnud ligi 40 laskjat, kellest üle poole lätlased. Maastik pakkus põnevat nuputamist ja sileda maa laske oli vaid mõni üksik.

Eriti põnevaks olid asja päeva lõpuks ajanud meeste longbow klassis Tõnis ja Aleksander Redjko, kes väljusid metsast kumbki 248 punktiga. Nii ei jäänudki muud üle, kui korraldada ümberlaskmine. Selleks sai platsile seatud 3 notsut, kaugusega umbkaudu 30-35 jardi. Esimesest ja kõige kaugemast seast lasi Tõnis 13 punkti, Aleksander 10, teises märgis said mõlemad 10 punkti. Põnevust jätkus viimase märgini, kus Aleksander lasi 16 punkti ja Tõnis 15. Ehk siis kaks punkti seekord siiski eestlaste kasuks :)

Minu tulemus oli seekord vaid 136 punkti, kuid selleks piisas, et saavutada esikohta 3 lätlanna eest, kellest keegi sadat punkti keegi välja lasta ei suutnud.

Lithuanian Open Bowhunting Championships - Bowhunting Master 2011

2011-04-21T09:35:00.000-07:00

Just selline võistlus toimus üle-eelmisel nädalavahetusel ehk siis 16.-17.aprill Vilniuse lähistel.

Sellel aastal olid eestlased esindatud õige tagasihoidlikult, startis kaks ekipaazhi 7 osalejaga: Tallinna suunalt suutis Virkus kaasa meelitada Kadri Tiido ja Jaanus Tuuliku, Rebane aga Lõuna-Eestist koos Taunoga pani minu ja Monika Hõimu võta või jäta valiku ette.
Kuna minu pisipõnn oli endale lasteaias rotaviiruse nimelise kodulooma, siis ei olnud reede hommikul minu liitumine sugugi veel selge.
Igatahes lahenes kõik kenasti ja poole kuue ajal olime valmis Tartust lahkuma. Hiline lahkumine tähendas seda, et rekkameeste motelli nimega Sandy saabusime me veidi enne ühte öösel. Tallinna seltskond oli meid aga vapralt oodanud ning selle aja suutnud baari väidetavalt värvilistest 999 jookidest tühjaks juua. Kooskõlastasime vastuvõtutädiga hommikusöögi aja ehk meile lubati, et täpselt kell 8 paneb kokk panni sooja. Seejärel kontrollisime üle meeste magamistoa ning selgus, et kõik 4 meesvibukütti olid mahutatud ühte tuppa, kus voodid olid vähemalt laiad. Mis seal öösel toimus, jääbki lõpuni saladuseks ;) Meie Monika saime pisikese 2 voodiga toa ja Kadri sai nautida uhket üksindust.

Ühesõnaga oli ööbimiskoht puhas, viisakas ja täitsa hea hinnaga - 10 eurot öö.

Hommikul tellisime endale vastavalt soovile ja maitsele kes pannkoogid, kes omletid ning ootasime ära Gennadiuse, kellega koos võistluskohta sõitsime. See oli päris lähedal, veidi rohkem ehk kui 10km.

Nagu meil sageli juhtub, jäi ka seekord soojendusring päris napiks. Tunda oli, et olen päris pikalt Läti-Leedu võistlustest eemal olnud, sest võõrast rahvast oli minu jaoks omajagu.
Esimene päev oli kavas 2-noole ring ja 7 üllatusmärki, mille põhjal pidi selguma Bowhunting Master 2011 nii pikkvibude, kui ka plokkvibude klassis. Grupiga vedas mul esimesel päeval kohe eriti, olin koos Tuulikuga ja lisaks siis leedukas Paulius ja lätlanna Inara. Inara on mind alati hämmastanud oma uskumatu positiivsusega, tulemused on tal ikka hullupööra kehvad, ta on vist alati viimane, kuid samas on ta nii heatujuline ja rõõmus, et lust on tegema koos metsas käia.

Esimene märk - lamav hirv, andis päevale vähemalt toreda alguse, sest vähemalt ühe noolega õnnestus nii minul kui Jaanusel punktid kirja saada. Minu nool oli südame joonel ja ütlen ausalt, et minu olen 100% veendunud, et puudutas ka punktiala, aga ise nulliga esinenud kaptenist Paulius nii ei arvanud. Ma ei ole kunagi endale punkte juurde meelitama pidanud ning eelistanud alati ausat mängu, aga see oli täiesti hämmastav, kui veendunult kapten ütles, et väljas ja moos.. Me polnud ju isegi konkurendid mitte.

Rikkus veidi tuju, kuid sel puhul on ainus õige mõte see, et tuleb lasta nii korralikult südamesse, et selliseid vastiku maiguga diskussioone ei tekiks. Päeva lõpuks ma leebusin, kui selgus et Paulius ise pidi leppima veidi rohkem kui poolega minu skoorist ;)

Järgmises 3-4 märgis oli päeva üllataja aga Inara. Kui ta nendest märkidest laskis 33 punkti, ning meie Tuulikuga vaid 30, siis tekitas see minus rohkem kui ühe küsimuse. No kujutage nüüd ise ette olukorda, kus Jaanus Tuulik pusib minuga punkt punktis, samas kui Inara enesekindlalt meil eest minema purjetab :D

Et aus olla, siis see, et mina Jaanusele vahepeal konkurentsi pakkusin, et tulnud mitte sellest, et ma oleks vahepeal imetabaselt laskma õppinud, vaid pigem sellest, et Jaanus oli vahetult enne võistlust oma noolte pikkuse ära muutnud ning seetõttu sihtimisega veidi segaduses.

Nojah, siis aga selgus, et tegemist oli siiski anomaaliaga, ja Paulius ja Inara jäid meist omavahele kaugele maha punkte lugema, kui meie Tuulikuga eestlastele kohaselt eest minema põrutasime.

Veidi rajast - rada oli väga ilusal ja puhtal maastikul, sinililled ja kena mets tegi jalutuskäigu äärmiselt nauditavaks. Samas olid märgid valdavalt lamedal maal ja maksimumkaugusel, nii et keerulisi nurkasid väga ette ei tulnud. Kui kaugused selged, siis laskmine erilisi tehnilisi väljakutseid ei esitanud, kui just mitte rääkida üllatusmärkides.

Üllatusmärke oli 7, grupilaskmine aja peale, liikuv karussell 2 loomaga, laskmine kiikhobu seljast, nii vertikaalselt kui horisontaalselt liikuva märgi laskmine, 180 kraadine märk ja jälitusrada.

Erilist elevust tekitas 180 kraadi märk, mille laskmiskoht oli umbes ühe ruutmeetrine piiratud ala, mille kohale oli tõmmatud matt, millele kinnitatud väike metsis. Uskumatult kummaline on täpselt enda peakohale lasta, asend on juba selline, et ajab naerma. Igatahes saime Tuulikuga mõlemad metsisele pihta :)

Esimese päeva lõpetasin mina teise naisena 152 punktiga ja Tuulik kolmanda mehena 179 punktiga. Üle 200 suutis lasta vaid Lapsins. Tulemused kirjas siin http://www.strele.lt/Default.aspx?tabid=720&language=lt-LT

Õhtul lõpetasid eestlased motellid sauna nautides, kui mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja käisin ka laagripaigas pidustusi kaemas ja tantsu keerutamas :)

Teisel päeval õnnestus mul suure surmaga läbi häda kolmas koht saavutada, sest selgus, et olin lapse käest viiruse saanud.. Tagasitee oli paras põrgupiin ja järgmised päevad olin omadega läbi ning lausa haiguslehel :(

Aga eestlastel läks Leedu hästi - Tauno sai nii kuldmedali kui Bowhunting Masteri tiitliga koos udupeene noaga, Tuulik pronksmedali, Monika võitis ära naisteklassi longbowś.

Eesti kõige edevam vibukütt

2010-06-26T23:51:00.000-07:00

ehk I´am still beautiful. Ehk juttu tuleb siis minust :)

Alaga kauem tegelenud vibulaskjad mäletavad, et kunagi sai Anu, Katsi ja Kadi poolt Saksa sise-MM-il asutatud klubi I cant shoot but I am still beautiful, mille liikmed said barbieroosa rinnamärgi. Yeaaah, loomulikult liitusin klubiga ja loomulikult kannan siiani märki.

Ja ma olen selle märgi vääriline. Kes teine suudaks hoolimata oma olematust laskevormist ennast vibuga naabervabariigi rahvustelevisiooni sättida ;)

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis nagu Milanost kirjutasin, tutvusin seal lätlaste vibujahi aktvisti Janis Klavinsiga, kes on saatejuht kalastamisest ning jahindusest tutvustavates saadetes, mina aga Highland Hunteri üks suurimaid PR-entusiaste. Ehk teisisõnu, kui ma vibulaskmisest rääkima kukun, läheb mul silm nii särama, et mul endal ka ununeb, et ma pole just elu tippvormis ;) Igatahes õnnestus mul Janis võistlusele meelitada ning kui ta kohale jõudis, selgus, et tal on kaasas terve võttemeeskond.

Minule tulemus meeldib ja kuigi mu tehnika pole tõesti vaatamisväärne, siis saade iseenesest on armas ja kena :)

Nautige saadet- http://www.nomad.lv/?p=1186

Aga mina lähen nüüd Räbiküla radadele trenni tegema, sest eilse võistluse 141 punkti oli ikka vähe küll. On ka viimane aeg- kohe koputavad uksele maailmameistrivõistlused Saksamaal Dahnis ja enne seda on vaid paar ametlikku treeningvõimalust nagu Eesti Fieldi meistrikad ja järgmine nädal tuleb minna FITA-t laskma. Peab ikka treenimisel hakkama isiklikku initsiatiivi ülesse näitama :D

Vibuga Robin Hoodi kodumaal- vol II

2010-06-18T05:51:00.000-07:00

Räägi veidi veel Inglismaa muljetest. Aega sellest juba omajagu möödas, nii et võtan killukeste kaupa.

* Radade ehitamine suurvõistluseks- nagu aru saan, koordineerib ja kontrollib seda NFAS juhatus, kuid iga raja ehitab ja vastutab selle ülespaneku eest erinev klubi. Ja inimesed on ühesugused igalpool- on käputäis vastutustundlikke ja ettevõtlikke inimesi ning suur mass liikmeid-nautlejaid. Ehk näiteks üks meistrivõistluste kolmest rajast pandi ülesse alles võistluse eelõhtul ja siiski olid abiks teiste klubide inimesed. Kuna eeltöö oli tegemata, siis oli üks märkidest päris ohtlikult paigutatud ning marshallid valvasid kahes märgis ning laskma pääses alles nende loaga. Väga inimlik samas. Eks me näeme neid asju ju isegi. Kurb on ainult see, et nii siin kui seal kiputavad need vähesed ettevõtlikud tihti topeltkoosa saama teiste tegemata jäänud asjade pärast.. Eriti nukker, kui sõna võtavad need, kes ise midagi ei tee. Aga noh, elu on selline.

Martin, kellega esimesel päeval koos olin, kuulub NFAS-i ühte suurimasse klubisse, kus liikmeid nagu aru sain, mitmesaja ümber. Ka selles klubis on hoolitamata liikmete suurest arvust ikka tegemist, et leida, kes paneb raja ülesse ja kes mida toimetab. Nii on koosolekutel olnud lausa küsimus, et äkki tõstaks liikmemaksu, et siis saaks maksta nendele, kes asju teevad. Ja kuidas määratleda vabatahtlikult tehtud töö hulka? Väääääga tuttav teema :)

Väike näpunäide Martinilt ka, mida saavad kasutada hajameelsed plokkarid, kes on oma lubrikandi maha unustanud või on see otsa saanud. Väga käepärane, soodne ja mugav on tavaline seep, mida saab kasutada noolte nn õlitamiseks. Martin seda ka tegi ja väitis, et kvaliteet on sama või paremgi.

* Punktide märkimisest - omapärane ja meist erinev on see, et märgivad kõik, kuid keegi ei kirjuta oma punkte. Minus tekitas see suurt segadust, sest esiteks on punktide arvestus meie omast erinev (meenutab veidi Highland Hunterit) ja teiseks olen harjunud järjest märkima, väga kummaline, kui öeldi punkte, mida sa ise ei kirjutanud. Kiitmist leidsid muide meie märkimiskaardid, mida kasutati EBHC-l ja EMV VJ ehk kaardid, kus numbrid ette kirjutatud, tõmba vaid ring ümber ja arvuta kokku. NFAS president Harry mainis, et võtavad kindlasti süsteemi kasutusse, sest nende harjumuspärased lehel on ikka kole suured.

Ja ilus komme märkimisel on see, et laskjale öeldakse tema punktide vahekokkuvõte ainult tema soovil, mis säästab kenasti laskjate närve ehk punktide kontrollimist toimetavad märkijad vaikselt omavahel.

Pildil minu teise päeva kaaslased Laurent poja Kaiga ja Russell Frensh, kelle seltskonda ma väga nautisin. Loodan, et ka neil jäi eestlastest ja mägilastest hea mälestus :) Laurent, kes on elukutselt nahkhiireteadlane, palus saata tervitused Eesti suurimale vibulaskjale Rebasele, kellega nad Soomes EFAC 2003 koos laskma sattusid. Kohtusin ka tema naisega, kes veetis võistluspäeva loodust nautides ja nende 3 spanjelit jalutades. Russell, kellega jalutas võistlusrajal kaasa ka tema naine, elab rantjee elu ja on äärmiselt laiade teadmistega ning sügavalt huvitatud kõigest uuest. Võrratud inimesed võrratul rajal- vibulaskmise võlu :)

Kambja viburada

2010-06-16T11:45:00.000-07:00

Vibulaskmine kui spordiala kogub populaarsust
http://www.koduvald.ee/kuukaja/2468-vibulaskmine-kui-spordiala-kogub-populaarsust
Reede, 04 Juuni 2010 16:24 Pille Tammelan Kuukaja

Vibulaskmine kogub Eestis üha enam populaarsust ja otsitakse võimalusi selle oskuse õppimiseks.
Meie vallas võttis seda muret kuulda Taivo Prants, kes PRIA ja Tartumaa arendusseltsi toetusel korraldas 20. mail „Vibuinstruktori algteadmiste“ kursuse. Huvilisi kogunes ligi 20 – oli nii tugevama kui õrnema soo esindajaid, neist noorim oli 6-aastane plikatirts.
Kursus oli mõeldud neile, kes soovivad pakkuda vibulaskmisteenust, kuid puuduvad veel praktiline kogemus ja vajalikud teadmised.
Sarmikas Rita-Anette Kohava Musta Noole Vennaskonnast sisenes õpperuumi nagu vibuprintsess – kleit lehvimas, vibu üle õla ja noolevutlar vööl.
Kursus koosnes kahest osast. Teoorialoengu läbisime me edukalt, aga peagi ootas meid praktiline kursus maastikurajal.
Rita rääkis meile vibulaskmise ajaloost Eestis, tutvustas erinevaid vibuliike, näitas varustust. Samuti saime teada vibulaskmisel enamlevinud vigadest ja nendest hoidumisest.
Kuulata oli põnev. Kõik tundus nii lihtne ja arusaadav kuni selle ajani, kui läks laskmiseks.
Õues oli püsti pandud alus, mille pihta me laskma pidime hakkama. Sääsed said küll kõhud täis ja kolm julgemat meist lasid vibudki lendu, aga polnud see ühti nii lihtne – tehnika lonkas ja oskusi jäi vajaka.
Suundusime taas saali kuiva trenni tegema ja oma oskusi lihvima. Rita võttis meid ühekaupa ette. Ta püüdis meile kõike puust ning punaselt selgeks teha: kõigepealt võta sisse õige laskeasend, pane nool kelgule, siis fikseeri vibukäsi, tee eeltõmme ja kontroll, siis väljatõmme, sea ankur paika ja sihi. Lask ja järelhoie jäid sisetingimustes ära.
Uskuge mind – see kõik pole tõesti nii lihtne, kui paistab. Ikka libiseb ankrukäsi valesse kohta või hüppab nool kelgult… Filmis, kus Tarzan Janet õpetas, tundus vibulaskmine lihtne nagu lapsemäng. Nüüd, kui ma ise vibulaskmist õppisin, sain aru, et seal džunglis ei teadnud nad õigest tehnikast mitte muhvigi.
Minu jaoks oli kõige raskem väljatõmme – tõmmata vibu pingule ja tunda, kuidas käelihased appi karjuvad. Vaatamata sellele tekkis minus suur huvi selle spordiala vastu. Kui tekib vibulaskmise võimalus, siis kasutan ma kindlasti selle ära, et lihvida oma oskusi ning proovida omandatud teadmisi.
Rõõmuga reedan kõigile huvilistele saladuse, et Pulli külas Pirnaku talus on vibulaskmise võimalus juba olemas. Kõik vibuhuvilised saavad seal kätt harjutada.
Kursuslane Pille Tammelan

NFAS 3D meistriv6istlused 2010 Inglismaal

2010-05-31T07:59:00.000-07:00

on t2naseks ajalugu. Oli v6rratu n2dalavahetus t6eliselt v6imsatel viburadadel nagu Robin Hoodi kodumaale kohane. Kolmel rajal oli kokku yle 600 laskja ning minu arvates oli kysimus, kuidas mahutada radadele 2ra kogu see tohutu mass, lahendatud v2ga teravmeelselt, tuli lihtsalt rohkem m2rke rajale panna. Ehk Inglismaale tavap2rase 36 asemel oli kokku 40 m2rki. T6sine vibumaraton yhes6naga :)
Rajad ise olid yles pandud Windermere j2rve (v2ga eksklusiivne ja armastatud puhkusepiirkond) kallastel asuvatesse tammikutesse, kus minu meeleheaks siblisid ringi ka faasanid.
Ma ei saa m2rkimata j2tta, et tegelikkuses on nad tunduvalt suuremad kui see niru 3D m2rk, mida me Eestis oleme harjunud laskma.
Samuti meeldis mulle nende gruppide koostamise loogika, et igas grupis oli eri vibuklasside esindajaid m6lemast soost. Esimesel p2eval oli mul au olla rajal koos Martiniga, kes lasi sihikuta plokki, Pennyga, kelle vibu oli sportvibu ning Teziga, kes lasi longbowd. Oli vahva p2ev, mis Inglismaale kohaselt oli vihmane. Tuleb tunnistada, et 6,5 tundi metsas oli ikka paras v2ljakutse.
Oma muljetest pikemalt j2rgmises sissekandes :)

Musta Noole Vennaskond ja põlevad nooled

2010-04-25T00:17:00.000-07:00

ehk sütti-sütti lõke Moostes.
23.-24.aprill toimus Moostes "MOISEKATSI ELOHELÜ 2010" ehk IX Eesti rahvamuusika töötluste festival. Nagu ma siin varem juba maininud olen, tuleb Mooste järve äärde viburada ning selle valguses tundus festivali peakorraldajast Ülo Needole vibulaskmise efektsema osa sidumine festivali programmi hea ideena. Seda enam, et 2009 aasta jaanuaris oli ta ise koha, kui süütasime Musta Noole Vennaskonnaga põlevate nooltega Põlvamaa Turismirünnaku hobusekujulise tuleskulptuuri. Nii ta siis helistas mulle palvega, et organiseeriksin koorijuhtidele põlevate noolte laskmise päikeseloojangu laulmisel ning üks nool võiks siis minna ka lõkke süütamiseks. Või hea küll, kaks.
Igapäeva kiires tuhinas sai täpsustatud vaid ürituse alguse kellaaeg, kuid lõkke suurus ja asukoht mitte.
Kuna tehniliste lahendustega tegeleb Musta Noole Vennaskonnas kas Hendrik või Tõnis, siis andsin info edasi Hendrikule, kes minu palvel meisterdas pihutäie põlevaid nooli- tulevulkaanidega koorijuhtidele ja elava tulega lõkke süütamiseks.
Saabusime Mooste järve äärde kell kaheksa, kuhu oli kogunenud juba omajagu inimesi.
Ja selgus et lõke, mille süütamist meilt oodati, asus praktiliselt keset järve (55 jardi ikka) ning osutus väikseks T-tähekujuliseks kitsaks ja kompaktseks kompositsiooniks. Et ühesõnaga raskesti tabatav ka tavalise noolega.. Seda enam, et puhus tugev tuul. Hendrik heitis mulle hävitava pilgu, et millesse ma nüüd ta seganud olen. Mina asusin kiirelt uurima, et millised on siis alternatiivvariandid. Selgus, et kuskil kaldaroostikus peitub paat ning tõrvik. Tegin ettepaneku aerutada poolele maale ning lasta süütenool paarikümne jardi pealt, mis aga laideti kohe maha, sest paat olevat pisike ning kipakas ning püstitõusmist mittevõimaldav. Pakkusin võimalust lasta istudes või ühel põlvel.
Rahvas kogunes, pinge kasvas. Hendrik teatas, et tal on kolm noolt ning ta vähemalt proovib ja kui ei õnnestu, eks siis tuleb paati kasutada ja kadus kuskile viimaseid minuteid harjutamiseks kasutama.
Mina, kenasti Vibuprintsessile kohaselt riietatud, asusin aga juhendama koorijuhte, kelle ülesandeks oli saata põlevad nooled päikeseloojangus järvele. Kõlab lihtsalt, kas pole.
Tegelikkuses on ikka nii, et vibu kätte saades tekib inimestes tavaliselt nii suur elevus, et keskendumine korralduste kuulamiseks on raskendatud. Käsutasin tugevast tuulest ja rahvasuminast üle karjudes koorijuhid rannaribale ühte ritta, lasin kõigil valida ühe assistendi, kelle hooleks jäi noolte süütamine ning tegin ka ühe näidislasu. Iseenesest lihtne osa tegevuse sünkrooni saamaks- 1- süütame nooled, 2- tõstame vibud 3- vinnastame vibud 4- päästame nooled, paraku päris ei õnnestunud. Nimelt olid osad assistendid tikkudega ümberkäimisel osavamad kui teised (suitsetajad äkki?) ning nii saime põlevaid nooli lasta kahes osas, kuna vastasel korral oleks kiiremate nooled lihtsalt enne lendu minekut koos vibuga põlevama läinud :)
Olles oma osa lõpetanud, teatas ruuporiga Haimar Sokk, et esmakordselt süüdatakse Mooste järvel põleva noolega lõke ning sadade inimeste pilgud pöördusid paadisillal seisvale Musta Noole Vennaskonna vibukütt Hendrikule. Keskendunult süütas ta noole, lasi sellel korralikult süttida ning kauni elegantse kaarega lendas nool skulptuuri suunas ja kukkus mõned meetrid enne kohalejõudmist vette. Aga targu olime ju teinud ka 2 lisanoolt. Teine nool kukkus ehk pool meetrit enne sihtmärki vette. Pettunud ohe rahvalt, mille taustaks Haimari kommentaar, et tegelikult ju keegi ei öelnud, mitmenda noolega või mis aastal see lõkke süütamine teoks saab.
Ning siis ootusärevus- viimane nool...
Läbi hämarduva õhu kihutav noole minu meelest peaaegu puudutas enne vette langemist lõkkealust.. Nojah, mis siis ikka- asusin otsivalt vaatama paadi järgi, mis juhiks tähelepanu kõrvale ning lõpetaks piinliku momendi. Ka rahvas tähelepanu hajus hetkeks. Ja siis märkan, et Hendrik võtab ja süütab neljanda noole?! Tal oli ju ainult kolm noolt?
Nool tõuseb, tabab skulptuuri T-paremat õlga ning jääb sinna pidama ning hingitseb vaikselt põlevad. Kestev juubeldus ja ovatsioonid! Paari minutiga süttib kogu lõke. Hendrikust on saanud õhtukangelane, kes on viinud kõigi ootusärevuse viimasele piirile, lasknud kõigil korraks pettuda ja seejärel teinud ülivõimsa kübaratriki :D
Hendrikuga vesteldes selgub, et kuna mul oli jäänud autosse vedelema üks lustilaskmisnool, siis viimasel hetkel oli ta otsustanud sellele lisada vulkaani ning torgata noolevutlarisse, millest saigi siis õhtu ja ürituse päästja. Milline õnn!
Fotosid mul hetkel lisada pole, kuid kuna kohal oli nii kohalik meedia kui ka filmimehed, siis esimesel võimalusel lisan siia ling, kust kirjeldatud sündmuse kohta ka meediakajastust või pildimaterjali võib leida :)

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2010 Kiidil - toimetused II

2010-04-23T07:35:00.000-07:00

Võistlused 14.-16.mai on juba käega katsuda-

viimastel päevadel on registreerujate arv kasvanud- seda just väliskülaliste arvelt, rajameistrid on lõpetamas koduseid ettevalmistusi ning liiguvad pühapäeval juba metsas ringi, päevakava on üle vaadatud ning tehtud viimased muudatused, tulles vastu Põhja-Eesti vibulaskjate soovijatele, kohad majades täituvad järjest ning toimkonnal on käed-jalad tegemisi täis :D

Täna sain kõne ka Läti vibujahimeeste eestvedajalt Janis Klaviselt, kellega kohtusin Milanos EBA konverentsil ning meelitasin ta oma elu esimesele võistlusele. Ta võtab kaasa ka kolm oma jahimeestest sõpra ning kuna ka Leedust tulijate seas on Leedu vibujahi eestvedajad, siis ettepanek teha üks paaritunnine arutelu Baltikumi vibujahi tuleviku teemal.

Mitu riiki sellel aastal Kiidil esindatud saab olema, on veel lahtine, kui kutsed on sellel aastal saadetud rohkem kui 10-ne riigi vibuküttidele ja vibujahimeestele, mis annab vähemalt aasta 2011 võistluse PR-poolele kõvasti tuge. Mitmed riigid on pannud meie kutse ka oma kodulehele ülesse ning mõlemas inglise vibulaskjate ajakirjas ilmus meie reklaamartikkel :)

Tervitustega

Mägilanna alias Rita-Anette

Euroopa Vibujahi Assotsatsiooni üldassamblee Milanos 9-11.aprill

2010-04-10T07:43:00.000-07:00

See nädalavahetus on minu jaoks täidetud paljude jaoks intrigeeriva teemaga nagu vibujaht elusloomadele. Istun ühise laua taga 15 riigi esindajatega, kelle seas on nii kogenud vibujahimehi kui uusi huvilisi, meeste seas lisaks minule ka kaks naisterahvast.

Võrreldes 2008 aasta assambleega Pariisis on meie read tugevalt täienenud ning lisandunud näiteks Läti, Venemaa ja Sveits.

Ülevaade Euroopas vibujahis toimuvast on saadud ning on selge, et kaks juhtivat riiki oma tegemistes on Soome! ja Prantsusmaa.

Mõtlema paneb fakt, mida ma tihti oma vestlustes vibujahist kasutan ning kordan veel üle, et Soome Metsahällitys (põhimõtteliselt samade funktsioonidega nagu RMK Eestis) muutis eelmisel aastal vibujahi litsentsi tavajahi litsentsist 50% soodsamaks.

Mis on vibujaht- vibujaht on üks võimalustest jahiks, olles inimajaloo üks vanimaid jahipidamise viise. Loomulikult on tänaseks jahivibud arenenud ning tehnilised lahendused teinud neist ülitäpsed jahivahendid. Rõhutan- jahivahendid, mitte relvad.

Põhiargument vibujahi vastu, nagu ma 3-aasta jooksul avastanud olen, on teadmatus. Ja teadmatus nii Eesti tasandil kui ka näiteks suurtes organisatsioonides nagu näiteks CIC. Tänu Juha Kylma lobbyle (kes on ka Eesti korraldanud 2 litsentseeritud vibujahimeeste kursust) on CIC juba mitu aastat vibujahitöögrupp ning tänaseks ei mööda ükski CIC kohtumine ilma, et puudutataks vibujahi teemat :)

Ehk hetkel on minu noot sama, mis mõned aastad tagasi- vaja on vibujahist rohkem rääkida, kirjutada, et hirmud seoses teadmatusega kaoksid.

Lühikese sissekande lõpetuseks EBA presidendi Anders Gejersi sõnad ( et keegi ei muretseks, et püüan vibulaskjatele ajupesu teha): Vibulaskjad ei hakka jahimeesteks, vaid jahimehed vibujahimeesteks!

Pildil Norra vibujahimees Jan Sievers (Norras on vibujaht täna illegaalne)

3-aastase lapsesuu

2010-04-04T01:31:00.000-07:00

Läbirääkimised:
Saia, võiga sobib mulle.
Juustu ka soovid?
Ei, juust ei sobi mulle.

Uudishimulik emme:
Mis sa lasteaias sõid?
Ei ütle, pärast kodus räägime.

Kokkulepped:
Eiriker, emme teeb Sulle saiavormi munaga?
Ei, emme, me ju leppisime kokku, et Sa teed pannkooki…

Peale nädalavahetust:
Eiriker, homme lähed siis jälle lasteaeda
Emme, aga meil oli ju kokkulepe, et ma ei lähe enam lasteaeda…

Lasteaiast koju:
Emmeke, lähme mängudzhunglisse!

Täna ei saa, sest meile tulevad küttepuud.
Kas küttepuud oskavad siis kõndida?!

Autos:

Laps: Emme, pane muusika vaiksemaks, muidu mul lähevad...
Lapsevanem: ... kõrvad lukku?

Laps: Aga kas võtmed tulevad ise kõrvade juurde?

Vibuprintsess tegutseb jälle ;)

2010-04-02T02:12:00.000-07:00

Sellest, kuidas ma ninast veri väljas, Rõuge vibuprojekti teha murdsin, olen ma kirjutanud. Sellest, kui löödud ma olin, kui tuli eitav vastus, ma kirjutanud ei ole.

Aga nüüd on hea uudis - Mooste viburaja projekt sai positiivse vastuse!!!!- pilt siis meeleolu tekitamiseks lootuses, et samalaadse vibuturniiri korraldame ühel päeval ka Moostes ;)

Lühiuudise lõpetuseks üks link persoonibrändile ka, ehk tagasihoidlikkus ei kuulu minu vooruste hulka

Mägilased jõudsid Inglismaa vibuajakirja lehekülgedele

2010-03-30T22:34:00.000-07:00

Alljärgnevalt siis artikkel algsel kujul, mis sai meie sõbra Nigel Downsi poolt saadetud Inglismaa vibuajakirjale NFAS ja seal ka avaldati. Kas toimetus ka omapoolseid korrektuure tegi, kahjuks öelda ei oska. Esimene infopäring meili näol on minu meilboksis juba olemas :)

Early May 2009 Steve Morley, the reigning World Champion and European Champion in Field Archery, asked if I would like another trip to Estonia to participate in the Highland Hunter, a bowhunting competition organized by Estonian Bowhunters Club. He said it was a terrific course over one of the more hilly areas of Estonia. I couldn´t say no to this, so I packed my bow and arrows. And I must say I was pleasantly surprised! The event was held at an outdoor pursuits centre http://www.kiidi.ee/ where, if you scan the pictures carefully, you will see a familiar archer. The courses were magnificent and challenging, although it was hilly the walking and setting was gentle amongst open glades, lakes and the beautiful Estonian forests. Accommodation was communal in splendid log cabins, food was provided -- breakfast, a sit down lunch and evening meal, good solid food. Entrants were from Estonia, Finland, Latvia, Lithuania and Russia, most people spoke English. On the Saturday night a party was held with a band and some singing on the table. The camp was charming, the people charming and the whole weekend was fun.

This year Estonian Bowhunters are organizing the Estonian Open Bow Hunting Championships shooting 3D rounds, one day will be shot for the title of Highland Hunter. The shooting of the Championships is to IFAA rules over two days: the first day one arrow round, the second day two rounds: three arrow round and two arrow round. On the third day the Highland Hunter is held with an altered course with surprise targets.
The shoot is held May 14th – 16th this year in Voru county which is about 300km form both Tallinn in Estonia and Riga in Latvia. Tallinn and Riga are both capital cities and both worth visiting if you wish to extend your stay. Tartu airport in Estonia is 60-70 km away. The roads are good and the scenery interesting and varied on the drive. For further information and assistance should you wish to have a shooting holiday contact Rita at rita@mustnool.ee who will be delighted to hear from you and help organise your trip to Kiidi.

Nigel Downs (pildil roosas ;)

Aus tagasivaade aastale 2009 vol II

2010-03-21T07:02:00.000-07:00

Lubasin teha positiivse kokkuvõtte ka aastast 2009, sest häid asju oli palju-palju :D Parimad hetked siis:

* Aasta alguses sai algust tehtud mägilaste arengukavaga, mis peaks 2010 aasta jaanuaris ka valmis saama (sai valmis!)

* Mägilanna võitis Leedu 3D Meistrivõistlustel pronksmedali

* Mägilased viisid läbi juba 3-da kevadlaagri ning korraldati ka esimene Highlander Hunter võistlus, kus osalesid lisaks eestlastele väliskülalised 5-st riigist

* Mägilased osalesid 3-t aastat järjest Austrias Talagova 3D võistlusel (pildil)

* Mägilased said juurde uusi liikmeid

* Mägilanna osales Vendade Lõvisüdamete projektis Rakveres, kus vibulaskmisega tegelesid nii näitlejad kui ka pealtvaatajad

* Mägilanna astus Vibuprintsessina üles Ugala laval, kus publiku valvsa pilgu all lennutas kõik kolm noolt just sinna, kuhu vaja :D

* Kambja viburada sai projektitaotluses positiivse vastuse

* Mägilased valisid endale järgnevaks kolmeks aastaks uue juhatuse Andres Virkus, Toomas Tuisk ja Rita-Anette Kohava, ning juhatus valis uueks presidendiks Andres Virkuse

Maastikuvibulaskmine Rõuge noortele 2010

2010-03-02T12:24:00.000-08:00

Just sellist nime kandis siis 22.veebruaril Võru Partnerluskogule vibujahiklubi Mägilased esitatud projekt. Just see on ka põhjus, miks minult pole pikka aega ühtegi sissekannet ei blogis ega twitteris, mägilaste kodulehel ega foorumis.

Just projektile kulus kogu minu aeg, mis mul põhitööst üle jäi (ligi 80 tundi arvestuslikult), ka see aega, mis peaks olema mõeldud Väiksele Printsile. Selle hulka kuulus arvukalt unetuid öid, närvilist kiirustamist ja kõvasti energiajooki- Nüüd aga on projekt esitatud, puudujäägid seisuga 2.märts kõrvaldatud ning pole muud, kui oodata, kas minu kirjatükk ületab vajaliku punktikünnise. Minu erilised tänusõnad Liina Vähile Võru Partnerluskogus väga sooja, inimliku ja mõistva suhtumise eest!

Väike ülevaade ka projekti sisust: plaan koolitada Rõuge Noortekeskusega koostöös välja kohalike noorte tuumikgrupp lootuses, et nad leiavad vibulaskmises seda mis mina ja teised vibulaskjad ehk saada noortel silmad särama. Ja kirja sai see pandud nii:

Eesmärk on luua Rõuge noortele võimalused maastikuvibulaskmise harrastamiseks, tagades selleks vajalikud vahendid (vibud ja märklauad), koolitused (õppepäevad ja võistlused) ning õppematerjalid ning tingimused (viburada Kiidi Puhkekeskuses). Koolitatakse välja noored, kes on võimelised edaspidi ise tegelema treeningute läbiviimisega, uute inimeste koolitamisega, võistluste korraldamisega. Õppepäevadel saavad noored ka praktilise treeningvõistluse kogemuse, mida realiseerida juba 14.-16.mai Eesti Meistrivõistlustel Kiidi Puhkekeskuses. Kõik koolituse läbinud noored saavad tasuta MTÜ Mägilased klubi liikmelisuse aastaks 2010, mis annab neile automaatselt ka Eesti Maastikuvibu Liidu liikmestaatuse ning muudab nende võistlustulemused ametlikuks.

Nagu sellest lõigust näha, et meie prioriteetideks on noorte kaasamine maastikuvibulaskmisse, et tagada spordiala areng. Ja mägilaste tähtsündmuse Eesti Meistrivõistluste 2010 korraldamine, millele soovime anda võimalikult suurt ja laia kandepinda, kaasates sinna ka noori.

Uhh, pikk ja segane tekst, aga vähemalt on vaikus blogis katkestatud.

Uudisena ka see, et mägilaste arengukava on avaldamisküps, esimesel võimalusel teeme selle ka kõigile kättesaadavaks.

Noolelennukaid unenägusid kõigile!

Pildil: Eesti I Meistrivõistlused Vibujahis Tehvandil, kus Tartu Vibuklubi bänner on nii kenasti kõrvuti koos mägilaste bänneritega :)

Kostüümidraama

2010-02-13T09:57:00.000-08:00

ehk persoonibränd.

Viimased 5 aastat on minu jaoks kõige tähtsam asi olnud vibu ja vibulaskmine. Viis aastat tagasi otsisin ma tikutulega taga maastikuvibulaskjaid, aimamata, kuidas see minu elu muudab. Ehk kui olin vibu kätte saanud, enam seda käest ära ei saanudki. Minu esimeste võistluste sekka kuulus Kolme Lossi turniir Rakveres (teisel fotol), kus laskjad osalevad kostümeeritult. Kuna mul oli olemas 16.sajandi burgundia stiilis kleit, mille peakate (pikk torukübar koos looriga) ei ole just kõige mõistlikum vibulaskmisel, otsustasin selle asendada krooniga ja kehastuda Vibuprintsessiks. 5aastat hiljem ma enam ei kehastu, vaid olengi Vibuprintsess :D
Näide turismimessilt Tourest 2010 -
Jalutan mööda vahekäiku, kui kena neiu ulatub mulle flaieri ja kutsub mind Avinurme korve punuma. Tänan naeratades. Ta mainib, et ma tean, et te lasete ka hästi vibu, aga tulge ka korve punuma! Minu rinnasildil on kirjas Taevaskoja, mul puuduvad vibu, nooled, käekaitse...

Esimesel pildil Vibuprintsess Musta Noole Vennaskonnaga turismimessil 2007.

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2010 Kiidil - toimetused

2010-02-09T12:01:00.000-08:00

Olen palju erinevaid lubadusi andnud ja jõudumööda püüan neid ka täita. Ülevaade 2009 aasta plusspoolest tuleb ka kindlasti mingil hetkel, aga praegu vaatan hoopis tulevikku. Nagu vibufoorumis lubatud sai, mitteametlik ja vabamas vormis info Mägilaste kevadlaagri, Eesti Meistrivõistluste ja Highlander Hunteri korraldamise kohta jooksvalt minu blogis. Kes veel ei tea, siis on aastal 2010 toimuvad need kolm üritust ühes kohas ja samal nädalavahetusel ehk täpsemalt 14-16 mai. Et reedel-laupäeval selgitame välja Eesti meistri ja pühapäeval võistleme Highlander Hunteri tiitlile ning paistab, et selle raames saab maha peetud ka eelmisel aastal startinud Liivimaa Cupi üks etappidest. '

Samuti tulevad blogisse väikesed põiked mägilaste juhatuse köögipoolele :D

Aga Eesti Meistrikad siis- peakorraldaja on Eesti Maastikuvibuliidu ja Mägilaste president Andres Virkus ja vibujahiklubi Mägilased, pearajameister Aivar Pärnpuu ja sekretariaadi ja meedia toimkonna vedamise on enda kanda võtnud Anu Uusmaa ja mina ise ;)

Kõik töögrupid asusid ettevalmistusi tegema juba eelmisel aastal ning jaanuaris said ära peetud mitmed viljakad koosolekud. Kõigil huvilistel on võimalik soovi korral töögruppidega liituda ning oma õlg korraldamisel alla panna. Andke aga julgelt teada :D

Ja loomulikult on viimane aeg hakata trenni tegema!!! Tehnikat harjutame sisetingimustes- Tartus Tartu Vibuklubiga Nooruse tänaval, Sakus Kajamaa Klubiga ja Tallinnas Sagittariusega. Vibuliidu klubide sisetingimusi ma hetkel veel peast ei tea, aga eks tuleb seegi endale selgeks teha :)

Foto: stiilinäide sellest, kuidas laskma ei peaks- väike sõrm nöörilt maha ja kesse paneb sõrme noole alla ;)

Kiidi 2010

2010-01-28T08:52:00.000-08:00

Kuulsin just kurva uudise, et Eesti Meistrivõistlused Vibujahis toimub ilma mobiilmärkimiseta :(
St ei mingeid online- reaalajas tulemusi. Olen kurb. Ja pettunud...

Aus tagasivaade aastale 2009 vol I

2009-12-26T05:15:00.000-08:00

Kuna mulle on seda isiklikult mainitud ning minu salapärane lugeja N sellele ka lausa kommentaariumis viitas, et minu blogi ei ole eriti informatiivne viimasel ajal ei vibumaailma ega minu oma tegemiste koha pealt.
Et kuidas mul läheb? - täna küsimast, juba paremini. Üldiselt ei kipu ma laiemale avalikkusele oma läbikukkumisi demonstreerima- selleks on ikka sõprade õlad, mida märjaks nutta, aga jah- 2009 aasta on olnud mu elus üks raskemaid. Ja tuletame meelde, et ma ei ole enam 16 ;), nii et ma ikka tean, millest ma räägin. Ja nagu ütleb Sõõrumaa, nii s*itt mees ma ka pole, et mul vaenlasi poleks, nii et kui kedagi see rõõmustab või tunneb ta selles saatuse õiglast sõrme, siis olgu siis õnn teie õuel ja ärge unustage tänuküünalt kirikusse viia.
Aga milles seisneb raskuste võlu, kui nad juba seljataha hakkavad jääma?- selles ikka, et see saab kullaprooviks teid ümbritsevatele inimestele. Jah, pettusin sellel aastal sügavalt paaris inimeses, kuid samas tõestasid kordades rohkem inimesi oma hingeheadust ja suurust. Jätan vahele arutelu teemal, kas ma väärin sellist kohtlemist ja kas suudan neile samaga tasuda ning olen lihtsalt õnnelik, et nad minu elus olemas on. Olen õppinud palju inimeste kohta ja veel rohkem enda kohta. Saanud aru, et vibulaskmine on minu kirg ja sisemine tuli ka siis, kui ma poole aasta jooksul ise vibu vaevalt kätte suudan võtta.
Olen sellel aastal ninaga mudas ära käinud, kuid nüüd on aega püsti tõusta, põlved puhtaks kloppida ja sirge seljaga jätkata teed oma eesmärgi suunas :D Ja stardipositsioon on mul suurepärane- ilmselt parem kui kunagi varem.
Ah jaa, miks ma panin pealkirjaks vol I- sest tegelikult on sellel aastal olnud piisavalt toredaid´-värvikaid sündmusi, millest väike kokkuvõte teha ning sellega selle sama sissekande negatiivne toon ära nullida :)

Tipptasemel vibutreener Eestis

2009-11-12T06:39:00.000-08:00

Tere kallid vibuhuvilised!

Juba mitmed aastad tagasi käivitus Eesti Olümpikomitee algatatud treenerite kutsekvalifikatsiooni ja koolitamise süsteem. Mõned aastad tagasi viis Toomas Kivilo läbi ka esimese spetsiaalse täiendkoolituse Eestis, kuid peale seda järgnes tühimik. Täna pole enam Toomast, kes koolituse korraldaks ja vajadus vibutreenerite järgi Eestis on kasvav. Koolituse korraldamisest on juttu olnud juba ammu, kuid tegudeni pole jõutud.

Olen ise ennast pidevalt täiendanud koolitustel ja seminaridel välismaal. Kindlasti ei peaks kõik huvilised erialase täiendkoolituse saamiseks sõitma piiri taha. Eesti Vibuliidu juhatuse liikmena on minu ülesanne vastutada treenerite täiendkoolituse eest ja otsustasin veel sel aastal koolituse korraldada. Kuna ajad on rasked ja elutempo kiire, siis nihkus seegi asi üsna viimasele hetkele, kuid tänaseks on kindel, et koolitus toimub! See toimub 4.-6.detsembril Järvakandis. Ja seekord ei ole tegemist lihtsalt tavalise koolitusega, vaid see on Eesti vibulaskmise ajaloos midagi erakordset. Koolitust tuleb läbi viima Kim Hyung Tak Koreast, kes on hetkel maailma tunnustatuim vibulaskmise alane koolitaja.

Kim Hyung Tak ehk Coach Kim on olnud nooruses ise Korea koondise tasemel laskur, treenerina on ta tegutsenud üle 35 aasta. Ta on osalenud nii Korea kui Taivani koondise peatreenerina edukalt mitmetel olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel. Tänaseks on ta avanud vibukooli, mida külastavad kümned koondised aastas. Ka nt viimane olümpiavõitja Viktor Ruban külastas tema keskust vahetult enne olümpiat. FITA nimetas ta üheks oma esikoolitajaks ning aastal 2007 viis ta läbi FITA maailma vibutreenerite koolituse. Hiljuti andis ta välja ka raamatu, mis käsitleb põhjalikult vibulaskmise kõiki külgi. Raamatus on hulgaliselt pildimaterjali ning lihtsad ja kergestimõistetavad selgitused. Rohkem informatsiooni Coach Kimi kohta (ning raamatu sisukorra koos "näidispeatükiga") leiab aadressilt: http://www.archery.org/UserFiles/Document/FITA%20website/01%20News/Headlines/2009/0929_KIM_book.pdf

Koolituse hind on esialgu 3500 krooni. Tean, et praeguses seisus võib sellise summa hankimine problemaatiliseks osutuda, kuid sellist võimalust ei pruugi niipea taas avaneda (kui üldse kunagi). Tema kesuse külastamine maksab 850 USD nädalas ja lisaks umbes 15 000 lennikupiletite peale. Seda arvestades on 3500 krooni väga hea hind. Ning kuna koolitus läbitakse VÜKK Täiendkoolituskeskuse õppekava alusel, siis on võimalik saada ka tulumaksutagastust. Seega loodan, et kõik huvilised saavad siiski selle väljamineku endale lubada ning mõistavad selle suurt kasu nii individuaalselt kui Eesti vibuspordi arengule üldiselt.

Kuigi Kim on treeninud ka plokkvibulaskureid, siis Eesti koolitusel keskendub ta põhiliselt sportvibu tehnikale (algõpetusest kuni tipptasemeni). Samas on teada, et olenemata valitud vibust kattuvad põhitõed suures osas.

Kõikidele treeneritele panen südamele, et nad jagaksid seda informatsiooni ka klubi laskuritele. Kui vähegi leidub laskureid või ka lapsevanemaid, kes on asjast huvitatud, palun võtke ühendust.

Täpsem info koolituse kohta on lisatud failina. Kui midagi jäi segaseks, siis küsige kindlasti.

Kõike paremat ning jään teie vastuseid ootama,
Raul Kivilo
Eesti Vibuliidu juhatuse liige
vibukoolitus@hotmail.com

Pühin vibult tolmu..

2009-10-20T14:59:00.000-07:00

ja lähen täna õhtul trenni.
Kell 20.00-22.00 on oktoobrist alates igal kolmapäeval Tartus, Noorus 9 Tartu Vibuklubi sisetrennid muideks. Et kui keegi tahab ka tulla, siis on ta teretulnud :)
Ja juba sellel nädalavahetusel on Räbikülas Klubide Karika viimane etapp ehk siis Mardinool. Kuna mul aga puudub igasugune arusaam, kus võiks-peaks olema mu uus ankur, milline skaala sellega sobida võiks ning nooli on ka mingi hädine pihutäis, siis karta on, et mina passin. Ehk säutsun twitteris, kui tore on vibu lasta. Korra ma juba seda teemat ka puudutasin seal, et miks Mardinoolel osalejate arv küll nii väike on, aga nüüd mõtlesin vähemalt mõnele vibulaskjale vabanduse välja- nimelt on meil beebibuum. Õnnitlused Agole, Kaiderile, Siretile-Maariole ja Joalale. Kadri peab aga oma õnnesoove veel veidi ootama. Ja kui ma hästi järgi mõtlen, siis ma ei imestaks üldse, kui on veel vibulaskjaid, kellel pisiperet kohe-kohe oodata :D

Mägilanna kannab Põlva rotariaanidele ette, kus, miks ja millal vibu lasta ;)

2009-10-12T06:35:00.000-07:00

Sain eelmisel nädalal imekena kutse Põlva Rotaryst palvega tulla rääkima vibulaskmisest ja vibujahist. Suur oli kiusatus asi edasi lükata, aga jumal seda teab, kas teine kord enam kutsutaksegi ;) Igatahes kella 17.15 on mul vaim valmis, et rääkida maastikuvibulaskmise ajaloost Eestis, IFAA-st, võistlustest, bowhuntingust nii elus kui eluta loomadele, EBA-st etc. Pakuti ka võimalust kasutada projektorit, aga kuna vaevlen hirmsas ajapuuduses, siis tundus, et äkki on lihtsam ilma hakkama saada, kui presentatsiooni ettevalmistamiseks aega leida. Nüüd veidi kahetsen, et sellest loobusin. Igatahes edu mulle!

Kuningas on surnud, elagu kuningas! Õigemini küll Vibuprintsess

2009-10-10T12:41:00.000-07:00

Kuuldused Vibuprintsess alias Mägilanna lahkumisest Vibukytiorust jäädavalt poliitikamaastikule või koerte iluduskonkurssile on tugevalt liialdatud. Olen olemas, olen tagasi ja täna algas minu jaoks uus elu! Olen sellele kuldsete kätega inimesele väga tänulik, kes minu jaoks selle võimalikuks tegi!

Olen viimasel ajal jäänud vist kinni kaunitesse kuupäevadesse- nii et 10.10.2009 on uue elu alustamiseks suurepärane aeg. Lihtalt mainin ära, et ka 20.09.2009 on minu jaoks märgilise tähendusega päev ;) Aga et tänane kuupäev kohe kindlalt ära fikseerida, kolisin ennast nüüd ka twitterisse- http://twitter.com/vibuprintsess

Säutsuma hakkan siis järgmistel teemadel- vibumaastikul toimuv, klubiline tegevus, võistlused, vibujaht meil ja mujal, vibulaskjad, mägilased, koolitused etc-etc

Püsige lainel!

PS! Ärge laske ennast värvidest ja riietest petta- pildil harilik kollane vibuorav ;)

Röövel Ronja

2009-09-03T00:47:00.001-07:00

Mu koer on röövel ruudus. Närimisega on tal eriline suhe, kaugelt sügavam ja tähtsam kui Irisel see oli. Nahkdiivaniga olen juba hüvasti jätnud, muust ma parem ei räägigi.
Mida ma pakun koerale alternatiiviks - närimisliha, seakõrvu-ninasid. Ta võtab need rõõmsalt vastu, jookseb paar tiiru mööda tuba või kontorit ning leiab seejärel turvalise peidupaiga maiuspalale. Poetab selle maha ning tõttab rõõmsalt järgmise kinga järele...

Rakvere oma vibuklubi- etapp II

2009-08-12T04:43:00.000-07:00

Juunis sai kõva häälega välja hõigatud, et Rakverre oleks hädasti oma vibuklubi vaja. Olen jõudnud selle projektiga teisele levelile. Nimelt esimesel tasemel sai Vennad Lõvisüdamed raames vibulaskmist õpetatud nii näitlejatele kui teatrikülastajatele, kogutud kokku hunnik vibuhuviliste kontakte ning viidud läbi paar kohalikku treeningut. Etapp II näeb ette atesteeritud vibutreeneri leidmist - tehtud, Anu võtab asja vedada; vibuplatsi leidmist - koostöös vastutuleliku linnavalitsusega leiame loodetavasti sobiva välitrenniplatsi linnusemäel; sisetrennide ruumid - vajab tegelemist; klubi juriidilise keha asutamine - kaalumisel; vibumatid ja varustus - klubide toel saab ehk ka selle lahendatud; kohaliku vibuküti olemasolu - moosime Tiinat; täpne tegevuskava ja toetajate/vahendite leidmine- mõtleme ka sellele.
Igatahes üleskutse on jätkuv -kui ka sina tahaksid Rakvere vibu lasta, siis anna endast märku :-)

Koeraelu

2009-07-31T02:17:00.000-07:00

Täna sai täpselt 2 nädalat väikse koerapreili kojutoomisest. Ja meil läheb kenasti. Zassu on kiiresti omaks võtnud minu liikuva elustiili. Nii on ta jõudnud selle 14 päeva jooksul külastada minu pisikest kontoriruumi Põlvas, käia minuga korduvalt viburajal ja lihtsalt metsas jalutamas, vaadanud üle Põlva peatänavad ning ajanud kohalikel nunnumeetri põhja. Külaski on jõudnud mitmeid kordi käia. Minu kasse ta suurt tunnistada ei taha, esimesed haugatusedki toodi mängu. Monsa kassist arvas muidu küll, et päris tore mängukaaslane, millega samas jällegi kass leppida ei tahtnud ja lepiti sellega, et hoitakse viisakat distantsi.

Hambad on ikka nii nõelteravad, et ühel ettevaatamatul külalisel õnnestus käest täitsa veri välja saada ;-) Ja kõrvad hakkavad ka vaikselt tõusma, eriti see parem. Vanust kaks kuud ja mõni päev peale.

Yasmine Margman

2009-07-22T21:50:00.000-07:00

Väike koerapreili saabus oma uude koju reedel. Kuna kojusõit oli pikk, siis andis Zassu häälekalt teada, kuidas ta ei ole rahul enda puuri vangistamisega. Eile ehk kolmapäeval jooksis Zassu aga koos minuga auto juurde ning kui pagasiluugi ja puuriukse olin avanud, tõusis kuts esikäppadele palvega, et palun tõsta nüüd mind puuri, ma ise veel ei jaksa hüpata, aga ma tulen ju ometi kaasa :-) Ja kui puuriuks avada, siis mõtleb Zassu veel pikalt, kas ikka tasub välja tulla. See jutt on mõeldud ka veidi nendele inimestele, kes ikka aegajalt kipuvad minult uurima (ka Irise ajal), et kuidas sa ikka koera puuri paned ja see on ju ahistamine.
Zassuga jõudsime nii kiire puuri omaksvõtuni ilmselt seetõttu, et olen iga päev pidanud mõned sõidud tegema ja pole raatsinud kutsikat üksi koju jätta. Koos oleme käinud nii metsas viburajal, tööl kui ka külas. Ja meil läheb hästi :-)
Pildil siis preili Yasmine koos ema Hollyga Margmani kennelis.

Teekond Parnassile

2009-07-13T23:44:00.000-07:00

ehk Mägilanna lavadebüüt Vibuprintsessina on tehtud! Seda siis 12.juulil Ugala laval noorte vanamuusikute kontsertetendusel, mille lavastas Üllar Saaremäe. Kui juunis elasin palavalt kaasa Vendadele Lõvisüdametele, keda juhendasin lavastuses vibulaskmises, siis pühapäeval sain oma närvid ka ise laval proovile panna. Mnjah, kui ma nüüd ütleks, et süda ei puperdanud ja käed ei läinud niiskeks, siis ma ilmselgelt valetaks. Aga vähemalt said kõik kolm noolt õigesse kohta saadetud ja ega see tiheduski kõige hullem olnud. Märklauaks oli siis kuud imiteeriv valgussõõr peade kohal redelil (kaldenurk meenutas veidi meie killer-z´i ;)
Lavastus ise oli võluv ning lummas mind täielikult, meelsasti oleks seda ka saalist nautinud- suurepärane keskaegne muusika, mida mängisid noored muusikud, imeliste häältega solistid ning graatsilised tantsijad. Teater on võrratu!

In Memoriam Iris 27.02.2003- 27.06.2009

2009-06-27T11:45:00.000-07:00

Iris Ivona Fest Kiefer!

Jääme Sind Eirikeriga igatsema- olid kõige toredam, armsam, targem, mänguhimulisem, ilusam ja parem koer, keda enda kõrvale tahta... Olid meile väga kallis! Kurb on ilma Sinuta!

Vennad Lõvisüdamed Rakveres vol4

2009-06-26T06:15:00.000-07:00

Sellel nädalal toimuvad siis Vennad Lõvisüdamed viimased etendused. Inimesed on äkki avastanud enda jaoks selle vahva suvelavastuse ning etendused on pea pilgeni täis müüdud. Pühapäeval toimub lausa lisaetendus kell 22.00.
Mina aga toimetan vaikselt oma vibuasja ajada ning sellel nädalal on toimunud juba kaks trenni.
Elu teatri kõrval on omamoodi hõnguga. Istusin ühel päeval teatrikohvikus, kus einestas ka grupp jaapanlasi. Üks neist alustas minuga vestlust, uurides, et kas olen näitleja. Nimelt olevat sellele mõttele viinud teda mu omapärane näokuju, mida ka teine kohe kõrvalt kinnitas, et olla tallegi silma jäänud :-) Vot siis!
Aga kohvikust ka, ma lihtsalt pean seda kiitma. Esiteks on seal väga maitsvad toidud, supisõbrana leidub alati ka mulle midagi. Teiseks on portsud niiiiii suured, et näiteks supi kogus on 3x suurem kui mujal, mis tähendab, et mina lihtsalt ei suuda tervet taldrikutäit korraga ära süüa. Täna tellisin suitsukanapasta, mis tõesti vääris oma nime, sinna oli tõesti vist lausa pool suitsukana sisse pandud :-) Et julgen kõigile soojalt soovitada, et kui kõht Rakveres olles tühi, siis teatrikohvik, kus toit on maitsev, hinnad sõbralikud ning portsud suured, mis meeldib eriti meestele.

Võistluskutse!

2009-06-22T09:22:00.000-07:00

Mis: Klubide Karika 6. etapp
Millal: 27. juuni 2009 laupäev, kell 11:00, soojenduslaskmine 1 tund enne starti
Kus: Kotiku viburada, Vastse-Kuuste. Põlvamaa
Harjutus: jahiring, 1x28
Võistlusklassid: kõik ametlikud IFAA võistlusklassid
Stardimaks: lapsed ja juuniorid 75.- ja täiskasvanud 150.-
Korraldaja: Tartu Vibuklubi
Registreerimine: saata e-mail indrek@vibu.ee, märkida võistleja nimi, võistlusklass ja klubiline kuuluvus.Stardimaks kanda MTÜ Tartu Vibuklubi arveldusarvele 221020620168, Hansapank. Kokkuleppel võimalik ka kohapeal sularahas maksmine, kuid medalid tellitakse oma registreerimist ülekandega kinnitanud osalejate nimekirja alusel.Registreerimine lõppeb 25.juunil kell 15:00 !!!
Toitlustamine: supp (seljanka) 35.-, praad 45.-(hakk-kotlett) ettetellimisel, söögisoov palun lisada registeerimismeili.
Lisainfo: Rita-Anette tel 52 32 177

Vennad Lõvisüdamed Rakveres vol3

2009-06-20T13:53:00.000-07:00

Suvelavastuse raames oli plaan vibusporti Rakveres veidi ka laiemalt tutvustada. Esimesed huvilised on leitud ning panen siia ülesse esmase treeningkava.
pühapäev, 21. juuni kell 12.30-14.15
neljapäev, 25.juuni kell 20.30-21.45
reede, 26.juuni kell 13.00-14.45
pühapäev , 28.juuni 13.00- 14.45

Trennis räägime veidi teooriast, teeme praktilisi laskeharjutusi ja loomulikult lustime ka veidi niisama vibu lasta :-) Treeningu hind on 75krooni, mis sisaldab varustuse rendi.
Kõik huvilised on oodatud!

Vibukütiorg versus Kirsiorg

2009-06-19T11:08:00.001-07:00

Karl: "Mis selles Sofias siis nii erilist on?"
Mees vibuga: "Jah, tõesti, mina mõtlen juba ammu, mis selles Sofias siis nii erilist on..."
Karl:"Kes see oli?"
"See on Hubert, Kirsioru parim vibukütt. Ta on lihtsalt kade, et me Sofia Kirsioru pealikuks valisime. Tema arvates oskab ta ise kõike kõige paremini."

- katkend näidendist "Vennad Lõvisüdamed", mida ma just praegu vaatamast saabusin. Näidend on minu arvates jätkuvalt võrratu.
Miks ma just selle katkendi tõin, sellest saavad mägilased ja ka teised asjasse puutuvad vibukütid ilmselt ise aru. Eks juhatuse laiendatud koosolek ja mägilaste üldkoosolek ja loodetavasti ka mägilaste arengukava valmimine-kinnitamine toob selgust. Mina jään oma otsustele kindlaks ja olen nõus neid avalikult ka kaitsma.

Vennad Lõvisüdamed Rakveres vol2

2009-06-12T04:02:00.000-07:00

Saabusin just seenevihmasest vibutrennist. Plaan oli esialgu veidi ennast treenida, aga tegeleda tuli hoopis Jan-i (Karl Lõvisüda II) näidendilaskudega. Janil on juba olemas oma vibu :-) Väike mure aga sellega, nimelt on vibu paremakäelise oma, Jan ise aga vasakukäeline. Olemas ka nooled, aga veidi liiga pikad. Aga vähemalt on algus tehtud. Uurisin siis veidi lähemalt, et miks nooled ei taha matti kinni jääda ja kipuvad purunema. Ja seletus leitud- nimelt on näidendi vibumatt võrratult kena dekoratsioonina (sellist tahaks endalegi viburajale), kuid paraku ei täida ta oma rolli, sest köis ja vineerplaat ei ole mitte see kombinatsioon, kuhu üks nool pidama tahaks jääda. Robi (Joonatan Lõvisüda) nooled jäävad nii kenasti kinni seepärast, et tal laseb päris tugeva vibuga, 15kg väljatõmme 28# juures, ja nooled suudavad ennast ilmselt puitu kinnitada, teistel osalistel on aga vibud pehmemad ning nool kinnitub vaid siis, kui köite asetus talle sobib.
Rakveres olen suutnud vibulaskmisega silma jääda veel paarile huvilisele, et algus on täitsa ok. Sain aru, et plaan on ka kohalik ajakirjanik meie klubiloomise kavasse kaasata, nii et eks näe, mis saama hakkab ;-)
Aga igatahes, kui oled Rakveres ja soov mõnes meie vibutrennis kaasa lüüa, võta ühendust
tel 52 32177!
NB! üks armas ja hästi kirjutatud artikkel vibulaskmisest Tartu Ekspressis -http://www.tartuekspress.ee/index.php?page=7&n=88&id=786, loetav pdf-ina. Pildil muide siis Monika Hõim, värske vibujahi meister :-)

Vennad Lõvisüdamed Rakveres

2009-06-12T01:27:00.000-07:00

Eile oli siis esietendus. Minu arvates täiest suurepäraselt õnnestunud ja äärmiselt vahva tükiga tegemist. Kes veel ei ole pileteid ostnud, siis tegutsege kiiresti!
Ja loomulikult ei saa ma siis märkimata jätta, et esimese vaatuse vibulaskmine tabas kümnesse :-) Mõlemad Lõvisüdamed saatsid oma nooled kenasti üle vee märklauda ja teenisid sellega ära publiku aplausi. Timi (Karl ehk Korp Lõvisüda) üks nool põrkas küll matist tagasi, kuid kõik nägid, et ta tabas ja teised nooled jäi kenasti pidama. Ja nagu siseinfo räägib, siis viimastes proovides oligi vibulaskmine eelistegevus, nii et vähemalt 3 vibunakatunut on Rakveres leitud ;-)

Eesti on saanud..

2009-06-07T11:41:00.000-07:00

uued meistrid vibujahis - Monika Hõim ja Steve Morley siis pikkvibu klassis. Kõigi teiste värskete tiitliomanike nimede ja tulemustega saab tutvuda www.vibu.ee.
Palju õnne meistritele ja suur tänu ka võistluste korraldajatele! Rajad olid vahvad, suurepäraseid märke palju ja see ilmakindlustuspoliis tundus et tasus ka ennast täiega ära :-))
Hetkel endal väsimus nii suur, et pikemalt hetkel muljeid jagada ei jõua, sest kahepäevased võistlused ja lisaks pühapäev Rakveres on nõudnud oma...
* ka hetkel, kus kell on palju ja vihma sajab, laseb Väike Prints õues vibu- ei tea, kas püüdleb ka juba tiitli poole, et nii hoolega trenni teeb ;-)

Nüüd on see alanud!

2009-06-05T01:48:00.000-07:00

Väikese Printsi vibuhaigus nimelt. Ka hetkel, kui väljas on veidi kergem sadu kui paduvihm, võttis ta vibu (Legendi!!!) ja nooled ning astus õue trenni tegema. Tuletan meelde, et vanust on tal ju kõigest veidi üle 2,5 aasta. Aga eks ma ise süüdi, kui kolmapäeval Kiidjärvel käies panin ta koos Marviniga vibu laskma. Kui hämaras koju tagasi jõudsime, teatas põnn, kes seni emme trenne kõrval vaadanud, et tema läheb nüüd õue vibu laskma. Emme arvamust, et kell palju ja õues külm ning pime, et peetud miskiks. Vähemalt ei sadanud kolmapäeval veel vihma. Eile, suures paduvihmas, õnnestus mul Eirikerile vaevalt selgeks teha, et vaja on Rakverre sõita ja äkki seal saab vibu lasta, sest koduaia trenn tundus nii ahvatlev. Rakveres ootasid meid vennad Lõvisüdamed ja Hubert, Kirsioru parim vibukütt ;-) ja tihe paduvihm. Ratsatrennid olid just lõppenud, linnapeal lippav hobune kinni püütud ja võis rahus keskenduda vibulaskmisele. Kuna kaks peaosatäitjat on sellised pisemat sorti tegelased, siis just neile viisingi oma kaks "Robinit" treenimiseks. Selles ka põhjus, miks Väike Prints Legendi sikutama peab. Ühesõnaga, vibulaskmine on nakkav, mida võib järeldada sellest, et lisaks mu oma põnnile, kes siis hetkel vapralt vihmas trenni teeb, kaaluvad ka vennad Lõvisüdamed isikliku varustuse soetamist. Mina loodan sealt igatahes kohaliku Rakvere vibuklubi algust ;-)

Pildil siis tulevane vibulootus Riias mänguväljakul

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis

2009-06-05T00:39:00.002-07:00

algavad juba täna Räbikülas Valgamaal. Alates kella 18.00 võimalik siis võistlejate tulemusi võimalik on-line jälgida, kuna kasutatakse mobiilmärkimissüsteemi. Aadress http://www.vibu.ee/ .

http://www.vibuinfo.ee/foorum/viewtopic.php?f=1&t=229- sellelt aadressilt leiab veidi üldinfot. Mobiilmärkimise kiituseks pean ütlema, et tegemist äärmiselt mugava, kiire ja mõnusa süsteemiga, mida EBHC2008 ka ise juhtusin kasutama. Sealt ka minu tähetund, kus esimesel päeval, mille lõpetasin 5-6 kohta jagades, selgus, et päeva esimesel poolel olin pikalt 2.kohal püsinud :-) Sellel aastal ma konkurentsis paraku pole...

Ilmataat on lubanud tõsiselt s*tt vibuilma, nii et kummikud ja vahetusriided on seekord lausa kohustuslikud.

Meenutuseks siis pilt 2007 EMV Tehvandilt, kus minu osaks sai jäi siis 4.koht - neid on mul üldse kuidagi paljuvõitu läbi aastate....

Eesti Meistriv

2009-06-05T00:39:00.001-07:00

Kuri olen

2009-05-29T12:21:00.000-07:00

Kuna mitte keegi ei suvatsenud mind informeerida, et ma siiski ei sõida Hispaaniasse, siis jäid-jäävad minu jaoks ära/lükkuvad edasi:
* osalemine Inglismaa meistrivõistlustel
* operatsioon (jalaveenid)
* osalemine valimisjaoskonna töös
* osalemine Eesti Meistrivõistlustel
* teha koostööd võimaliku tulevase tööandjaga..
Tegelikult ka teeb tigedaks.

Tuuline trenn

2009-05-29T11:19:00.001-07:00

Meie 21-päeva plaanist õnnestus meil Monsaga eile mõlemal erinevatel ettekäänetel viilida. Täna tuli seega trenn tõsisemalt ette võtta või vähemalt nii me ise plaanisime. Aga võta näpust, ilm mängis meile oma vimpka. Täiesti uskumatu, aga tuul lihtsalt lõhkus matis meie nooli: mul 3 ja Monsal 2 noolt ehk kahepeale kokku pea terve komplekt :-( Tuleb tunnistada, et sellist hävingut matti lastud nooltega varasematel hooaegadel kohanud-kuulnud pole. Ühesõnaga lõpetasime me trenni, et säästa oma viimaseid nooli ja otsustasime selle asemel hoopis rullitama minna.
Laenutasime aga vapralt varustuse ja asusime vapralt oma oskusi proovima. See, kui koomilised me ise endale tundusime, et ole vist pooltki sellest, millised me teistele näida võisime. Igatahes sai omajagu kätega vehitud ja abituid tasakaalu otsivaid liigutusi tehtud. Tempo oli ka selline, et 5 ringi läbimisel õnnestus meil 3 korral näha sama prillidega noormeest ja ühte pikakoivalist tütarlast meid mööda tuiskamas. Igaks juhuks me 5 kilomeetriga ka piirdusime, sest pole veel selge, millised lihased endast lähipäevadel märku võivad anda :-) Aga suvel plaanis komplekstreeningud: vibu-rullitamine-ujumine Emajões. Vot nii!

Vennad Lõvisüdamed

2009-05-27T10:07:00.001-07:00

Oma juunikuu nädalavahetuse veedan just selle suvelavastuse raames Rakveres :-) Õpetan kõik, kes käeulatusse jäävad, vibu laskma. Täna tegin algust- peategelased on oma esimese koolituse juba saanud. Iga etenduse raames saavad ise vibulaskmises kätt proovida ka umbes paarkümmend pealtvaatajat. Ühesõnaga- tulge teatrisse!!!

10 jardi..

2009-05-26T04:28:00.000-07:00

.. on siis hetkel see kaugus, millelt mina treenima asusin. Tegelikult olin ma sellele hooajale valmis üldse käega lööma, sest... (järgneb pikk vabanduste ja ettekäänete ja enesehaletsuse laviin). Õnneks on aga olemas sõbrad, kes sind käekõrval trenni, võistlustele ja ka igalepoole mujale tirivad. Hetkel on selleks siis Laululava treeningplats, kus me Monsaga siis oma pääste ja ankurdus ja muidu perfektset sooritust segavate faktoritega rinda pistame. Mõtlesime, et vaatame, mis juhtub, kui 21-päeva järjest trenni teha :-) Hullemaks ju ikka enam minna ei saa. Tänane päev jääb muidugi vahele, sest Monsa läheb Räbikülla 4-noole ringi võistlustreeningule, kuid mina teen väikese koduse treeningu, sest mul polegi 4 korralikku noolt ja laskmisega otsustasin, et seni, kuni ma 10 jardist jagu saanud ei ole, mina kaugemale ei lähe. Eile tundus, et niipea ma 10 jardist kaugemale ei jõua... Elame-näeme!

Mägilaste reisikirjad vol 4

2009-05-20T11:18:00.000-07:00

Kell tiksus hirmuäratava kiirusega, kui kihutasime rajalt enda arvates täiesti otse soolakaevanduse poole. Aksi arvates oli ainult üks asi kellaajast hirmuäratavam ja kiirem, nimelt mina meie Seati roolis. Mägiteed, ise teate ;-)
Kellaaeg rõhus meid aga seetõttu, et kuuldavasti pidi kaevandus olema vaid kella 5-ni avatud. Umbes 10 minutit enne viit nuputasime üheskoos erinevaid vabandusi välja, kuidas ikka sulguva muuseumi ukse vahel varvas sisse saada. Kohapeal selgus, et kell 5 on lihtsalt viimase grupi sisenemise aeg ja olime kenasti graafikus. Arvestades, et meilt pileti vastu äravõetav summa oli päris arvestatav- 17 eurot nägu, siis usun, et oleksime ka veidi hilinedes jutule saanud. Alustuseks anti meile selga valged riided- püksid ja kapuutsidega jakid, mis teiste inimeste puhul pidid neid kaitsma kaevandusmustuse eest, kuid otse porisest metsast saabunud vibulaskjate puhul kahtlustasime me vastupidist, nimelt seda riided olid mõeldud selleks, et meie kaevandust ära ei määriks :-) Igatahes andis kapuutsid korralikult teravanurkseks sikutada ja lõõpida, et " pane meeter, neeger" ja " õhtul me tuleme" (vt ka sinu jaoks on see karneval, kia karneval- vol 1-s)

Aga kaevandus oli vinge ja väärt iga äraantud eurot. Nimelt kuulus ekskursiooni sisse sõit kaevandusse ja tagasi pisikesel elektrirongilaadsel elukal, millel sai kaksiratsi istuda. Kaevanduses endal kasutati liikumiseks kondimootorit, tagumikuliugu puitrennidel ning seikluse tipuks oli laevasõit maa-alusel soolaveejärvel. Kogu seda lugu ilmestasid erinevad humoorikas-ajaloolised videoklipid kaevanduse ajaloost ja sellega seotud inimestest, põnev maa-alune piiriületus Austria-Saksa suunal ja vene päritolu giid Svetlana. Svetlana oli oma emakeele suht ära unustanud ning venekeelele eriti reageerinud, suhtles ta meiega inglise keeles ja väitis, et eesti päritolu külalised on nende kaevanduses suht harvad eksikülalised, viimati nähtud eelmisel suvel. Kaevanduses sai selgeks ka Mirabelli aedade tekkelugu ja järgmine lugu tuleb siis juba Salzburgi külastusest navigatsiooniseadmete kaasabil ning kunagi jõuan järjega ehk ka pühapäevase võistluseni :-)

Mägilaste reisikirjad vol 3

2009-05-20T08:05:00.000-07:00

Selle sõbraliku suksu veetud vanker tõi meid teisel päeval kollaselt rajalt tagasi laagripaika. Arvestades, et olime ligi kuus tundi mägedes turninud, siis oli tõeliselt mõnus hobuvankris loksudes austria maitsestatud õlut juua ja täiel rinnal mägilaste jahimarssi laulda- teate küll see "ma kaminatoast võtan keebi"... ja " aeg on pakkida vibud ja kohvrid".
Igatahes ei väsi ma kordamast, et uhke ja hää on olla mägilane :-)
Tulemused ära antud, komplekteeriti kiirelt kaks autotäit reisijaid sõiduks soolakaevandusse. Aga see on juba järgmise loo teema.

Mägilaste reisikirjad vol 2

2009-05-20T05:46:00.000-07:00

Enne kui asun andma ülevaadet meie laupäevastest tegemistest, räägiks ära veel väikese õpetliku loo meeskonnatööst. Nimelt peale reedeõhtust registreerimist võistluspaigas asus meie 4-liikmeline Seati-seltskond tagasiteele Thalgausse. Seoses erinevate teetöödega tekkis küsimus, et milline mahakeeramine peateelt viib meid kõige otsem võõrastemajja. Roolis olnud Aksil olid küll omad kahtlused, mina vaikisin nõutult- peale minu Riia-seiklusi ma eriti topograafilistel teemadel ja muidu orienteerumises sõna ei võta. Valjuhäälselt kinnitasid Monsa ja Taunts, et nemad teavad täpselt ja tuleb neid kuulata, mille tagajärjel sõitsime pea Salzburgini välja, enne kui õnnestu vajalik tagasipööre teha. Millepeale Monsa elutargalt tähendas, et loomulikult peab neid Tauntsiga kuulama ja tihti on neil ka õigus- ainult et iga inimene peab ikka ise aru saama, millal see õige kuuldavõtmise koht ja aeg on ;-)

Laupäevane rajalesõit kulges ladusalt ja peale väikest jalgsimatka, korraldajad ise olid hinnanud rajale jõudmise ajaks u 20 minutit, olimegi esimeses kollase raja märgis. Vahvad krokodillid jõekäärus. Rajal oli kokku 30 märki, paljud märgid aga koosnesid loomagruppidest. Talagova 2002 rajameistritele on üldse omane väga kunstipäraste märkide ja laskesituatsioonide loomine. Kuulsaim neist on ehk mägijõel kalastav karuperekond, kuhu kuulusid kaks neljal jalal seisvat emakaru, püsti seisev isakaru ja pisike kahel käpal seisev karupoeg, kes kõik maia näoga sihtisid hõbedasi traadi otsa paigutatud lõhesid. Nooli võis lasta omal valikul ükskõik millisesse karusse, kätte sai neid aga ainult kahest äärmisest, tagumiste karude laskmise puhul tõid rajameistrid nooled õhtul laagripaika. Vahva oli ka raisakotka paar, kes olid ametis pisikese 3D jänese kallal, kes oli kunstiliselt "verest" punaseks pihustatud. Eesti võistlejatele pakkusid aga kõige suuremaid väljakutseid loomad, mis olid paigutatud väga raskete nurkade alla, kus ka looma tabamisel võis arvestada rikosheti ohuga või loomad, kelle süda oli varjatud. Südamed tekitasid eriti probleemi just plokkvibudele, sest suur osa loomi olid võõrad ja märkidel olevate piltide kvaliteet ei andnud mingit aimu, kus süda täpselt olla võiks. Maastik oli muidugi hingematvalt ilus, järsud mäenõlvad, puhtad hämarad metsalused (me Monikaga ei suutnudki välja selgitada, mis puudega tegemist, lehed meenutasid veidi pärna ja veidi sarapuud), kus õnnestus vilksamisi ringilippamas näha ka ühte hirve. Mustad kollaste täppidega salamandrid, keda eelmisel aastal rohkel mahalangenud lehtedes oli askeldanud, sellel aastal kahjuks näha ei õnnestunud. Maapinda katvad lehed olid ronimisel samas ka päris ohtlikud, sest öösel sadanud vihm oli maapinna märjaks kastnud ning kui lehtede all juhtus veel ka mõni puuoks olema, siis oli libisemine koos kukkumisega garanteeritud. Keerulisematesse kohtadesse olid paigutatud laskumiseks köied, et vibulaskjad koos oma varustusega ikka ühes tükki kohale jõuaks :-)

Mägilaste reisikirjad vol 1

2009-05-19T12:20:00.000-07:00

Reede varahommikul võtsid 15 mägilast ja nende sõpra suuna Riia lennujaamale. Münchenis tekkisid esimesed lõbusad hetked autorendis, kus selgus, et "sinu jaoks Tuisk on see karneval, kia karneval ;-) " Ei tea, kas oli see Tuisu-Tomi pikk nägu või midagi muud, aga Kia ei liikunud paigast ja asendati kiirelt teise autoga. Aga karneval

jäi :-)) Kaks autot ja väikebuss kaunistati mägilaste ja eesti lippudega ning sõit Thalgau suunas võis alata. Kiirteel tõid meie lipud kaasliiklejatele naeratuse näole ja tekitasid elevust. Thalgaus seadsime ennast sisse imearmsas võõrastemajas otse kiriku kõrval, et oleks hää kerge kirikutorni järgi koduteed leida ja ega hommikune kellakontsert lase ju sisse ka magada.
Asjad tubadesse tassitud, sõitsime võistluspaika ennast registreerima. Talagova klubi võistlustel on vahva eripära, et inimesed saavad ise grupid moodustada- reegel oli vaid see, et ühes grupis ei tohiks olla rohkem kui 2 plokkarit ja kokku 6 laskjat. Kuna osalejaid oli aga oodatust siiski rohkem nii 350-400 vahel, muudeti grupid 7-8 liikmelisteks, mis tähendas, et eestlastest sai kaks gruppi- ühes Mägilanna, Monsa, Taunts, Aks, Kaupo, Virkus ja Heiki ning teises Maario, Vihand, Merilin, Karin, Liivakas, Inge, Siret ja Tuisk.

Grupid said laupäevaks stardiajad 10-minutiliste vaheaegadega ja reede õhtul sättis osa vibuküttidest ennast varakult magama, teine osa jäi aga pikalt-pikalt ilmaasju arutama ja pokkerilauas tõde otsima. Loomulikult magasid mõned meist hommikul magusasti sisse.

Hommikusöök oli maitsev ja imearmas oli võimalus keeta endale just ise nii kõva muna kui keegi seda soovis. Soovijatele aga valmistati kõrval köögis ka härjasilma. Tugev hommikune kehakinnitus oli hädavajalik, sest ees ootas 6 tundi tõsist mägisel viburajal turnimist.

http://picasaweb.google.com/monikah30/Talagova2009- pildid Monika kaamerast, kes naasis Austriast kolmanda kohaga :-)

Talagova 2009- vabad piletid

2009-05-12T09:43:00.000-07:00

Mägilaste vibuklubi sõidab sellel aastal juba kolmandat korda Austriasse, osalemaks oma sõprusklubi korraldataval ülipopil bowhuntingu võistlusel. Tegemist nii vahva asjaga, et sellel aastal kasutati juba eelregistreerimist, sest rajad ei ole ju kummist ja eelmisel aastal ületas osalejate arv 400. Kõva sõna võistluse kohta, mis esindab nn lustilaskmise formaati :D Eks mägilaste Highland Hunteritki sai välja reklaamitud kui Talagova stiilis vibulaskmist, kus olemas oli nii liikuv kui ka ujuvad märklauad.
Sellega seoses ka teadaanne- kuna kaks mägilast paraku sõita ei saa, siis on meil üle vabad lennukipiletid, millel neljapäevani nimemuutmisvõimalus. Lend ise Riiast reede hommikul, tagasi esmaspäeval. Keda huvitab, andku aga teada.

Highland Hunter

2009-05-12T09:25:00.000-07:00

ehk Mägilaste esimene päris oma võistlus on tänaseks siis möödas ja läbi saanud. Ja sisaldas see just täpselt seda kõike, mida üks suurematsorti ürituse korraldamine ikka- palju tööd, magamata öid, pisikesi möödalaskmisi ja lõpuks siis väsinud aga õnnelikke osalejaid. Ja neid oli omajagu- juba ainuüksi piiritaguseid vibukütte Lätist, Leedust, Venemaalt, Soomest ja isegi Inglismaalt oli kokku ligi nelikümmend. Täpsem osalejate arv tuleb mul protokollidest veel välja otsida, aga jäi ta sinna seitsmekümne kanti.
Kiidi nõlvad on vibulaskmiseks ideaalsed. Ühiselt sai vastu võetud otsus, et just Kiidi saab ka järgmisel aastal olema mägilaste vibulaagri toimumise kohaks. Ja nagu selle aasta alguses sai välja lubatud, korraldavad mägilased järgmisel aastal ka Eesti Meistrivõistlused Bowhuntingus. Juba laagris sai alustatud järgmise aasta ürituse rahvusvahelise promoga ja kuigi kuupäevad on veel lahtised, tuli meie sõprusriikide esindajatelt jaatavad vastused. Kahjuks ei osalenud meie võistlusel küll ühtegi Austria esindajat, kuid juba sellel reedel sõidavad mägilased ise Talagovasse asja kaema ja sõprussidemeid uuendama. Ja mis siin pattu salata, pisikest promotööd on oodata ka rahvusvaheliselt FITA liinilt, seda enam, et eestlased on saanud endale kaks FITA 2-taseme treenerit juurde :D

Maailmatippudest vibutreenerid algajatele- mägilaste eri

2009-05-04T11:14:00.000-07:00

Mägilaste laagri ettevalmistused on täistuuridel käimas- jäänud ju ka loetud päevad. Ja võrreldes mägilaste esimese aasta laagriga on kvalitatiivne hüpe arvestatav. No milline teine vibulaager suudab algajatele pakkuda maailmameistrite poolt läbiviidavat vibukoolitust!! Steve Morley ja Katrin Virula on igatahes valmis huviliste olemasolu korral seda tegema. Samas võimalik proovida ka kätt 3D rajal. Hind on ka täiesti sümboolne- 25o kr inimene koos varustusega- tavaline vibujaht rajal maksab juba 300-350 krooni nägu. Igatahes, kui kellelgi asja vastu huvi tärkas, siis andke aga teada- helistage või kirjutage või jätke kommentaaridesse sõna.

Laager ise ja mägilaste võistlus Highland Hunter on kohale suutnud meelitada täitsa põneva rahvusvahelise seltskonna- lisaks eesti vibuküttidele tulemas külalised Soomest, Venemaalt, Inglismaalt ja loomulikult Lätist-Leedust.

Pildil fieldi maailmameister 2008 Ülar Teppo ja mina

Minu Põlva

2009-05-01T13:39:00.000-07:00

Minu päev Minu Põlva talgujuhina oli lihtsalt suurepärane! Kohale tulid just õiged inimesed, inimesed, kes soovivad midagi ära teha ja muuta. Ja kui mul oli väike ebakindlus, et mis teha siis, kui kohaletulijatel ei ole endal konkreetseid mõtteid-ettepanekuid, küsimusele KUIDAS?, siis vastupidi, pea kõik kohaletulijad olid oma teemad kenasti ette valmistanud ja ning neil oli, mida teistele öelda. Päev oli pikk ja meie koja ainuke probleem oligi see, et loodud õhustik osutus nii viljakaks ja meeldivaks, et raske oli lahkuda.. Ilmselt väike kivi minu kui talgujuhi kapsaaeda- kell oli kõvasti neli läbi, kui lõppsõnad kõlasid ning seda vaid selleks, et õige pea uuesti kokku tulla :D Ja pisikesed heateod said juba täna tehtud- kastitäis komme Kalevilt Tilsi lastekodule saadetud ja kirjutusvahenditega toetatud Põlva Noortekogu. Nädalavahetusel siis ootamas mind veidi pikem töö, et kõik mõtted kenasti internetti sisestada ja päevast ka pikem kokkuvõte kirjutada.
Aitäh Minu Põlva inimestele!

Väga eestlaslik

2009-04-26T11:25:00.000-07:00

Nii, nüüd tundsin, et pean ka veidi Minu Eesti teemal sõna võtma. Ära on väsitanud see pidev jorin teemal, et küll on keeruline ja mis ikka mõtetest saab ja kes ikka garanteerib, et asjad ellu viiakse. Mul on vastus- meie ise ikka, kes jumala pärast siis veel?!

Huvitav, kas inimesed juba ära väsinud ei ole ootamast, et keegi tuleb ja elu ilusaks teeb. Ja selleks tegijaks võiks olla riik nagu ma aru saan. Aga juba ammu on meelest läinud tõsiasi, et riik oleme meie ise.

Ühesõnaga, kõik need, kes tunnevad, et neid takistab kohale tulemast tõsiasi, et mitte keegi ei garanteeri, et nende suurepärased ja briljantsed mõtted ellu viiakse, neile on mul lihtne soovitus- mõelda välja, KUIDAS saaks need head või vähemalt parimad mõtted ellu viidud. Näiteks kui teil on väga hea mõte, mille elluviimine jääb raha taha- siis palun mõelge, kuidas ja kust seda raha saada. Ega raha maailmast veel kadunud ei ole, isegi masu ajal mitte. Tegelikult on samal ajal, kui osad eestlased nii väga viriseda ja teisi eestlasi nö "süüa" armastavad, väga palju neid, kes abivajajale alati abikäe osutavad- on see siis annetuse näol või mõnel teisel viisil- tuletame meelde, kui edukad on kasvõi meie annetuskampaaniad või meedias esitatud üksikjuhtumid, kus abipakkujatest puudus ei tule.

Ühesõnaga, need kes otsivad vabandus, miks mingit asja teha ei saa, neil polegi aega ega resurssi lahenduste leidmiseks.

PS! Nõustun, et kampaania on veidi keeruliselt kommunikeeritud, kuid mina olen oma küsimustele vastused saanud ja ennast Põlvasse talgujuhiks kirja pannud. Selle asemel, et joriseda, lähen toetan neid, kes tõesti tahavad meie elu Eestis paremaks muuta- Eesti on ju meie ühine kodu :D

3D 100looma ja Leedu meistrivõistlused

2009-04-20T10:37:00.000-07:00

Mägilane Toomas Tuisk on nüüd Leedu bowhuntingu meister :-) Inge Sirkel-Suviste, veel ei ole mägilane, aga ka Leedu meister bowhuntingus. Maario Hansman võitis aga 3D 100animal maratoni. Ja mulle mõlemal võistlusel läbi higi, vere ja pisarate pronks

Liivimaa Karikas 2009

2009-04-12T05:13:00.000-07:00

Vibuklubi Amazones & Läti Vibuföderatsioonil on au kutsuda Teid Lõuna-Eesti & Põhja-Läti ühisele võistlusturniirile:

“Liivimaa Karikas" — 2009, I etapp.

Millal: 11 Aprill.2009.

Kus: Cesise Vanas KindlusesHarjutus: Rada koosneb 28 märgist. 3D märgid - IFAA märkimata kaugustega Looma Ring.

NB! Keskaegsed riided on soovituslikud!Viimane osalemisest teatamise tähtaeg 09.04.2008 Parimate soovidega & kohtumiseni Cesis,Veiko Juurma +37126542342

Kui minu nagu teistegi vibulaskjate postkasti selline kutse potsatas, siis esimese hooga nentisin kahtsusega, et pean samal päeval Kotiku rajal algajate vibulaskjate õpetamisega leiba teenima ja seetõttu jääb antud võistlus minu jaoks ära. Paraku selgus aga reede hilisõhtuks, et minu rajale jõuab kohale heal juhul vaid 10 inimest, mis tähendas, et minu kohalolek ei olnud primaarne ja Hendrik saab nende juhendamisega suurepäraselt ka ise hakkama.

Nii panin laupäeva varahommikul endale selga peene printsessikleidi, pakkisin kaasa oma 4 viimast noolt ning leidsin endale Aksi, Aivari, Saba ja Kaupo näol toredad reisikaaslased. Marsruudil Tartu-Külitse-Kastolatsi-Valga-Cesis oli meil lõbu laialt.

Cesise lossihoovis ootasid meid 3märgiga harjutusplats ja 14-märgiline 3D rada. Kohal olid mitmed kohaliku televisooni esindajad ja ajakirjanikud, kellest TV3 ka minu punase kleidi ja printsessikrooni õnge läks ja minul intervjuu palus.

Harjutusplatsil õnnestus mul vabaneda 2-st oma noolest- üks purunes neist märklauas, põhjuseks ilmselt mingi varasem mikromõra, teise suutsin ise vastu matiserva pilbasteks lasta. Ühesõnaga, 3-noole ringile minekuks mul nooli polnud... kus häda kõige suurem, seal konkurent Inge- Eesti sisemeister- oma nooltega kõige lähem. Ehkki Inge nooled olid märgatavalt lühemad kui minu omad, andis mulle siiski teatava kindlustunde teadmine, et vajadusel saan ma neid siiski kasutada. Esimesed märgid- ilves ja saarmas said ära võetud ning siis jõudsime päeva märgini- kiviklibus istuv jänes. Esimene lask- oma noolega- mööda. Teine lask - oma noolega - mööda. Kolmas lask ja 10 punkti. Noolte järele minnes selgus, et kõik möödalasud olid maksnud nooltele elu.. ehk ees oli veel 25 märki ja minu nooled kõik hävinud :-( Esimene ring lõppes 3 nulliga ja 182 punktiga, mis arvestades raja raskustastet oli ikka piinlik küll. Inge tulemus oli vist 204 ja Kaisal, minu teisel arvestataval konkurendil- 200 punkti. Ja siis algas teine ring. Ja seda nimetan ma küll elu tulemuseks- 14 märgis vajasin vaid kahel korral teist noolt ja punktisumma ringil kokku 250 punkti. Ja seda veel võõraste nooltega! Meeste longbow päevatulemus oli 484 punkti ja lätlasest Andris oligi vist ainuke, kes longbowga ühe ringiga samuti 250 punkti suutis lasta. Nooli Ingele tagastades- kõik ühes tükis!- selgus, et kaotasin talle vaid 4-punktiga... Tema tulemus- 436 punkti oli minu mäletamist mööda ka minu enda eelmise aasta võidusumma. Aga eks oleksi ju veidi inetu olnud teda tema enda nooltega võita ;-)

Minu vibuhoo avamine

2009-04-07T12:29:00.000-07:00

..toimus pühapäeval Viljandi lossimägedes. Võrratu ilm- kevadpäike, liblikad; suurepärane seltskond- läksin rajale parimatest parimatega- Aksi ja Tauntsiga nimelt; tõelist laskmisnaudingut ja väljakutset pakkub 3D rada 20 loomaga kahe 1-noole ringina. Super! Suutsin teha mõned tehniliselt väga suurepärased lasud. Moraalselt olin tegelikult peale oma siselaskmise märgipaanikat valmis selleks, et tulemust ei tule ja olen viimaste seas. Tulemus oli üpris keskpärane, kuid samas jäi mul naisteklassi kolmandast kohast vaid 4 punkti puudu ning need neli punkti kaotasin ma naiste siselaskmise meistrile, nii et häbeneda pole midagi. Pigem meeldiv üllatus ja äratundmisrõõm, et minust ei pruugi kunagi saada head siselaskjat, kuid bowhunterina on minus potensiaali. Kui siselaskmisel tabas mind märgipaanika ajal küsimus, et tahan ära- miks ma seda teen? siis Viljandis sain vastuse - sest laskmine on lahe, nii nagu ma seda kogu aja olen väitnud. See lihtsalt on kaiff, kui lased koos plokkaritega ühes märgis 30 punkti ehk kõigi nool on väikses südames. Ja seda juhtus paaril korral. Ja päeva tipp oli muidugi rebane, kus plokid korjasid mõlemad 8 punkti, mina oma lonkariga aga 10 :-) Ühesõnaga, I´m back in business ning Leedu 100animal hoidku alt, siit ma tulen!!! (vot ei tea, mis siis saaks, kui ma veel trenni ka teeks ;-)

Target panic

2009-03-22T05:54:00.000-07:00

Nüüd on ta siis kohal...

2009-03-19T14:29:00.000-07:00

Täna oli siis taas trennipäev ehk järjekorras juba neljas mõtestatud trenn. Teisipäeval panin üle pika aja ka Zakslasele nööri peale ja see, mis juhtuma hakkas, ei olnud ilus. Asi läks õige veidi paremaks, kui Mart aitas mul sõrmuse ümber paigutada. Põhiline mure, et nooled paremal- ja põhjuseks ilmselt kole pääste, mis Mardilegi silma jäi. Täna hakkas midagi meenuma seoses seljaankru kasutamisega ja mõnes seerias suutsin isegi nooled ühele joonele saada. Kõrgusega on ikka probleeme, sest minus kipub välja lööma sportvibu laskmise alge- vähe sellest, et ma Katsi stiilis nööri kõigepealt üle tõmban, ma sikutan ta ka valele kõrgusele...

Tagasitulek

2009-03-10T11:36:00.000-07:00

Käisin täna trennis. Sortisin endale vanade noolte seast välja pihutäie selliseid enam-vähem poolpiduseid nooli ja võtsin riiulist 15kg Legendi. (Nigeli Inglismaalt saadetud nooled on ikka veidi liiga rasked mulle. 20 jardi kannataks ehk veel lasta, aga flindi jaoks on nad juba keerulised, seda enam, et olen täielik vaistulaskja)No nagu päris algaja kohe. Ehkki päris algajale ma muidugi 15kg vibu kindlasti ei soovitaks. Aga minu jaoks, kes ma 15kg vibust ehk 13,5kg välja tõmban, on tagasitulek minu 40naelase Zakslase 35naelasest väljatõmbest siiski märkimisväärne. Ja milline on siis eesmärk?- kõik mu tehnika on kuskile talveunne vajunud selles vahepealses trennivabas ja stressirohkes perioodis, et tuleb alata algusest. Hetkel ei julge lubadusi anda, kus ja kui tihti ma trenni tegema hakkan, aga täna heitsin ma isegi tööl pilgu taharuumidesse, et kas sinna mahuks vibumatt ära... Elame-näeme, mis saama hakkab. Igatahes on mu tase niivõrd langenud, et juba veidi piinlik hakkab teisi õpetades ;-) Püüdsin siis täna analüüsida, et mida ma teen ja milleks. Kummaline on see, et olen võrreldes eelmise sisehooajaga hakanud hirmsasti kiirustama laskmisega ning ma ei suuda kuidagi meenutada, kuidas ma ennast eelmine hooaeg kontrollida suutsin?! ja teiseks olen ma ikka täielik vaistulaskja.. Aga vähemalt on mul nüüd mingid lähtepunktid. Tuleb lihtsalt lasta, tuleb oma noolehirm ära lasta!

Kits kärneriks?!

2009-02-26T09:26:00.000-08:00

mõtlesin pikalt, et kas kirjutada sellest või ei.. Aga kuna ma täna endale veel ühe kohustuse ja edeva tiitli juurde sain, siis mõtlesin, et teen selle siis selle avalikustamise ühekorraga ära. Et kaua ikka varjata. Nimelt valiti mind täna Põlvamaa turismiettevõtjate poolt ennast esindama Lõuna-Eesti Turismi SA nõukogusse. Et siis teine nõukogu koht juba - esimene oli siis Põlvamaa Arengukeskuse nõukogus. Selle kõige taustal oli ju arvata, et varem või hiljem jõuan ma kohalikule poliitikamaastikule. Nimelt rabati mind täiesti ootamatu ettepanekuga 23.jaanuaril, mil minu kandidatuur esitati ja valiti Reformierakonna Põlva PKO juhiks. Jah, olen nüüd oravate parteis ja ise sellega rahul :D

Poliitika tundub tänapäeval selline sõimusõna olevat, et olen täiesti meeldivalt üllatunud, kui paljud minu praegustest sõpradest-tuttavatest tegelikult on juba reformikate liikmenimekirjas. Ja kui positiivselt nad minu otsust vastu on võtnud. Tore, et mul mu sõpradega sarnane poliitiline maitse on.

Tartu Vibuklubi Vastlaturniir

2009-02-25T12:47:00.000-08:00

sai peetud seekord Potimetsal. Sellel ajal, kui lapsed ja tõbised (st mina) toas kaminasooja nautisime, pidid kohaletulnud vibukütid läbima metsas 14-märgilise määramata kaugustega ulukiraja. See, et rada trikke täis ja mägilaste koduraja tiitlit kannab, sai aimu juba sellestki, et mitte kõik ei väljunud metsast sama arvu nooltega, kui sinna minnes. Selles lahingus pälvis aga võidu Monsa 208 punktiga, kellele järelikult ilma asjata juba teist aastat järjest pole Aasta Mägilanna tiitlit omistatud :-) Nagu teise koha saavutanud Neeme (204 punkti) ütleski- et õiglus ja tasakaal maailmas jäi püsima, naine võitis. Kolmanda koha sai aga viimasel ajal suurepäraseid tulemusi näidanud Kuldar. Sellest aga ei piisanud, et pääseda tuppa sooja supi ja kuklite juurde. Välja oli hõigatud ju ka vibusuusatamine. Ja mitte lihtsalt suusatamine, vaid paarissõit. Nagu mul aknast õnnestus näha, sai gravitatsioon vähemalt ühest paarist jagu...
Igatahes suur-suur tänu korraldustiimile ja köögitoimkonnale. Oli vahva üritus, ja kes kohale tulla ei saanud, eks te vaikselt siis kahetsege :-)

Pildil siis tulevane vibukütt Potimetsal EV 91 sünnipäeva tähistamas

Pangalaen

2009-02-20T07:22:00.000-08:00

"Emme, ma sain pangalaenu! " teatas Eiriker ükspäev õnnelikult. Üllatunult tõstsin pilgu arvutist, et näha, kuidas põnn asus minu eelmise töökoha visiitkaarte lauale laduma.
"Emmele!"
Vot sulle siis sähh!
Oleks siis elu nii lihtne :-))

Pildil Eiriker lasteaias- ma polegi veel uurinud, kas ta seal ka juba pankuri ametit peab.. Või kuidas nad seal oma finantsasjadega ise hakkama saavad, sest minu pisike finantsgeenius on teisipäevast saadik kodusel ravil.

Tondimatsid ja pruudirööv

2009-02-15T10:56:00.000-08:00

Iga turismimess on Musta Noole Vennaskonnale olnud eriline. Neli aastat tagasi tegi selle eriliseks see, et see oli meie jaoks esimene. Teisel aastal tegi selle minu jaoks eriliseks see, et jagasin ennast oma väikse ilmakodaniku ja messi vahel. Kolmandaks aastaks oli Põlvamaa ettevõtjatest tekkinud meeskond, kes pälvis oma boksikujunduse ühtsusega ära tunnustuse.
Selle aasta märgusõnad olid aga Tondimatsid ja pruudirööv.
Tondimatside ellukutsumise eest võlgneme tänu ja suure kallistuse Terjele, pruudiröövi tiimi kuulusid aga Hendrik, Tarmo, Annika ja Mägilanna isiklikult. Ja ilvese liha olen ma nüüd ka maitsnud, emumunast omleti tegemine vaadatud.
Tegelikult olen ma sellest nädalavahetusest täitsa väsinud ning pikemat ülevaadet messitoimetustest ei järgne. Tahtsin lihtsalt öelda, et Põlvamaa turismiettevõtjad on üks lahe kamp ja mul on au ja hea meel kuuluda nende hulka. Tänan teid, et olete olemas!

Rahvusvaheline/rahvuslik vibuprintsess

2009-02-05T12:42:00.001-08:00

Ilmselt võib mind veidi õnnitleda- nimelt teatas minu postkasti saabunud kiri, et olen ametlikult ja täieõiguslikult NFAS-i liige (National Field Archery Society). Veidi murelikuks tegi mind küll see, et kui kirjas oli minu vanusegrupp märgitud "teadmata", siis kaardil lausa kriipis silma sõna Senior. Et selles valguses on täitsa kena, et ühes teatavas kommentaariumis tuhandete-naiste-lemmiku poolt mind jätkuvalt nooreks ja ilusaks nimetati ;-) Kats muidugi selgitas, et see senior on Inglismaa mõistes täiskasvanu. Aga igatahes on mul nüüd täielik õigus erinevatele rahvuslikele tiitlitele kandideerida, kui ma juhuslikult mõne tähtsa võistluse ajal Robin Hoodi kodumaale peaks sattuma. Iseasi kuidas see rahvusvahelistele suhetele mõjub. Nimelt käis on Kats mõni aasta tagasi Inglismaal ja tegi kohalikele naiste korralikult tuule alla ja tõi karika koos tiitliga ära koju. Loodetavasti on marionite ego taastunud, kui karta on, et kui meie Monsaga Katsi trikki korrata suudaks, siis vaevalt et Eesti vähemalt inglise naisvibulaskjate seas enam eriti popp on ;-) Klubi, mille liige ma nüüd olen, on Salamander F.A.C. Tegemist väikse eksklusiivse klubiga, kuhu vähemalt 2008 aasta suvel kuulusid ainult rahvuslike ja/või rahvusvaheliste meistritiitlite omanikud. Et minu tulekuga siis tase veidi langeb... Aga tänud Nigelile toetuse ja usu eest minusse, sest ju ta loodab, et kunagi ma mingi tiitli ikka kuskilt ära nopin ;-)

Pildil siis mina omas elemendis- algajate vibulaskjate punkte märkimas Musta Noole Vennaskonna kodurajal Kotikul. Muide, kes tahab minuga silmast-silma vibuküsimusi arutada, siis suurepärane võimalus selleks avaneb juba järgmisel nädalal Tourest messil Tln-s. Tulge Põlvamaa boksi ;-)

Miljon miksi!

2009-01-27T12:20:00.000-08:00

Nüüd on see siis käes... Eile lasteaiast tulles küsis Väike Prints autos kommi. Mina vastutustundliku lapsevanemana vastasin, et ei saa. Ja tagaistmelt tuli selle peale küsimus "MIKS?" Jäin hiirvait ja lootsin endamisi, et kuulsin valesti. Täna nõudis põnn silmarohtu, mille peale ma taas arvasin, et ei saa. Ja nüüd küsiti juba täiesti kindlalt - miks? Et ilmselt oma esimesest palgarahast tuleb osa kõrvatroppidele investeerida...

Pildil Hansapäevad 2008 ehk aeg, kus veel MIKS-küsimusi esitada ei osatud, piirduti lihtsamate soovidega :-)

Piinlik on..

2009-01-25T13:31:00.000-08:00

aga midagi ei ole teha.. kui ikka trenni ei tee ja lasta ei oska, siis tulemust ei tule ka :-(

Imelik ainult, et ma lolli järjekindlusega üritan seda tõsiasja eirata. Nagu ütleb Anu: "Et kui põhi ehk põrand on ees, siis tundub, et hullemaks enam minna ei saa.. aga võta näpust, alati on võimalik ennast ka keldrist avastada.." Kui päris aus olla, siis kunagi olen ma vist ka punktidelt veel väiksema summa lasknud kui tänane 122, aga sõbrad- saada viiest noolest ainult kaks pihta, lasta viie noolega 8 punkti või lasta meetrisest matist üldse mööda, no see on uus tase isegi minu jaoks... Kange kiustatus on ühineda Katsiga ja kuulutada siselaskmine enda jaoks tabuks, AGA...

Näiteks kui ma täna oleks minemata jätnud, siis oleks mul jäänud nägemata Derek alias väike Tuulik (detsembrikuise väljalaskega) ja Päären, kes on, hm, kas on nädal vana juba?!

Samal ajal, kui mina Sakus enda, kui lootustandva naislongbow laskja, marki täis tegin, tegeles pildid olevate susside 2,2 aastane omanik talverõõmude nautimisega, nimelt käis ta suusatamas. Nii et Mae ja Veerpalu, hoidke alt!

20 jardi

2009-01-24T13:18:00.000-08:00

Konkurentide tungivalt nõudmisel ja sponsoreerimisel osalen homme Sakus Klubide karika I etapil ehk siis siselaskmine 20 jardi. Ehkki nagu pildilt näha, sobib mulle see suvine vibutamine hulka rohkem ;-)

Vana hea Inglismaa

2009-01-20T12:53:00.000-08:00

Et mis on siis seal veel head peale kella-viie-tee, Mary Poppinsi ja lõputu vihma?

Mulle näiteks saabusid täna otse Inglismaalt tutt-uued ronbinhoodi nooled. Ega jäänudki siis muud üle, kui trenni järgi proovima minna, kuidas lend on. Nooled 4-tollise paraboolsulega, 16/32 pulgal (ma tegelikult harjunud ju peene pulgaga laskma) ja tiba pikemat kui kui tavalised. Kaalu ei oska hetkel isegi pakkuda. Aga 20 jardi siselaskmise noolteks täitsa sobisid. Roostes ja treenimata nagu ma olen, suutsin ühes seerias isegi 21 punkti 25-st ära tuua, mis teatavasti longbow´ga on ikka kõva sõna ;-)

Üleüldse oleme Monsaga kõvad vibutsikid, kangutame oma udupeeni saksa vibusid, nii silme-eest must. Seda enam, et trennis oli peale meie veel vaid kaks laskjat- Mart ja Indrek.

Mis graafikus ma aga muidu lasin, sellest vot ei räägi. Et uued nooled ikkagi- iga vabandust on vibulaskmises muide viisakas kasutada ainult üks kord..

Ja pühapäevasest klubikarikast ka veel ei mõtle, eelarve on lausa miinustes...

Pildi näppasin siit :quietwitch.livejournal.com/tag/kelly

sest arvasin, et vahelduseks iseenda ja sõprade eksponeerimisele võiks ka midagi värskendavat olla :-)) Keira näeb ju hea välja selles poosis ja tänu sellele jätan ma pildi kommentaarid enda teada.

Kaks räätsaretkelist tänasel 48 tunni klubi üritusel :-)

2009-01-18T12:15:00.000-08:00

Patuga pooleks

2009-01-18T00:55:00.001-08:00

veetsin eilse päeva tubaselt. Õues tundus kuidagi külm olevat ja laiskus oli tahtejõust tugevam. Pealegi oli niiiii mõnus kaminas tuld vaadata ja sõpradega maailmaasju arutada. Pealegi tegi keegi meist midagi kasulikku ka- Tarmo näiteks kleepis vähemalt pool linna meie 22.jaanuari ürituse reklaamplakateid täis. Kaks päeva järjest endale sellist vedelemist ju ometi lubada ei saa. Nii toimubki täna ekspromt selline pigem 48 minutise etteteatamisega üritus- räätsamatk. Ja kui keegi kallitest lugejatest on samuti langemas pühapäevase laiskuse kütke ega võistle Atv-l või mängi korvpalli nagu nagu mõned meie klubilastest, siis olete oodatud meiega ühinema. Täpsem info 48 tunni blogist :-)

Indiaanlased ja kauboid

2009-01-11T08:15:00.000-08:00

kogunesid eile Veski-Sillale, et saaks kord ometi selgeks, kes olid aasta 2008 parimad vibulaskurid. Samal ajal, kui suured pealikud sees aasta 2009 sõjanõu pidasid, avasid lihtsad skvood, serifid ja kauboid noolerahega uue vibuhooaja. Ja sõbrakesed, aastad ei ole vennad- näiteks Triin võis ju 2008 aasta auhinnalaual puhta töö teha, kui Jäägri esimesel etapil pidi ta alla vanduma skvoo Kadri-Vasaksilmale. Eks üllatusi oli teisigi ja tulemused on kuldnooles ka kenasti üleval, kellele rohkem huvi pakub.
Aga mis siis selgus nõukojas?-
Kuna igasugune initsiatiiv on alati karistatav, siis sain tänu oma suurele suule eile ka ühe lisaülesande juurde- nii et lähikuudel on ilmselt oodata ühte suuremat vibuinimeste nõupidamist. Et lihtliikmed saaks rääkida oma muredest ja juhatuse töö muutuks läbi selle ka veidi kergemaks.
Ja siis, nagu mainitud, jagati kätte suur hulk auhindasid ja tunnuskirjasid, ja mägilased said mett moka peale määrimiseks ning selgusid ka aasta Mägilane- Jaanus Tuulik ja aasta Mägilanna- taas kord Monika Hõim, kes vaid 40 punktiga aasta arvestuses kena karu minu eest ära napsas...

Suurte meeste mängud

2009-01-07T12:26:00.000-08:00

Saabusin parajasti kahe hokimeeskonna sõpruskohtumiselt. Teeme nii, et need, kes ise seda mängivad, igaks juhuks edasi ei loe- kellele ikka neid haavatud tundeid vaja ;-)
Uskumatult naljakas mäng. Küll võivad siblida mingi pisikese litri pärast- suured mehed ise. Ja oleks siis, et see mingi defka värk oleks- aga ei, soojenduse ajal ma ju nägin, et vabalt jaguks igale ühele vähemalt üks... Ühesõnaga, suunurgad vedas kohe ülespoole, kui täiskasvanud mehed iga mõne minuti tagant hops ja hops üle barjääri viskusid.
No et aasta 2009 ei oleks mul ainult üle nooleotsa vaadatud, siis olen sellel aastal juba jõudsalt oma silmaringi laiendanud, näiteks laupäeval käisin ATV võistlust vaatamas ja sõbrale pöialt hoidmas. Kehvasti hoidsin vist, jube väike karikas anti talle...

Ah jaa, tänasest olen siis tööinimese staatuses- kontori-inimeste hirm ;-)

Kuningas Arthur ehk veidi vibuküttidest

2009-01-03T13:11:00.000-08:00

Vaadates ajaloolisi filme, nopib minu silm ikka ja alati välja need kaadrid, mis seotud vibude ja nooltega. Nimetagem seda siis proffesionaalseks kretinismiks ;-) Täna õhtune film oli siis täpselt selline. Ja siis mul tuli mõte, et ega paljud meie vibulaskjatest ei olegi ju vibulaskmise kaugema ajalooga kursis ja ei teeks paha, kui ma oma blogis aeg-ajalt mõned peatükid sellel teemal ülesse paneks. Kusjuures ei pretendeerima ma siin sugugi mitte autoriõigustele ega jaga midagi iseenese tarkusest, vaid kasutan tekste, mis targemad enne mind kirja pannud.
Esimesena väike peatükk lahingust, mis on teinud nii kuulsaks laialt levinud nn- victory märgi (kaks sõrme püsti), mille päritolu on aga tunduvalt proosalisem ja omas ajas oli prantslastele sama solvava tähendusega kui meie tänapäevane keskmine-sõrm-püsti zhest. Nimelt ei harrastatud keskajal sugugi nii veriseid tapatalguid, kui oleme harjunud filmidest nägema, vaid kuna inimesed olid ressurss ehk raha, mille nimel ju tavaliselt sõda peetigi, siis ei notitud neid sugugi lihtsast verejanust ja nii oli mõttekam vangilangenud vibukütt teha võitlusvõimetuks lihtsalt kahe sõrme maharaiumisega. Näiteks Inglismaa arengut naturaalmajanduselt rahamajandusele mõjutasid viikingite rünnakud, kes asendasid oma sporaadilised rüüsteretked mõlemal poolele tunduvalt kasulikuma andamissüsteemiga. Aga see selleks, ega mina pole ju ka mingi ajaloolane...

AGINCOURT
Inglased Henry V juhtimisel olid olnud Prantsusmaal umbes 1 kuu. Nad olid vallutanud Harfleuri, et saavutada kontroll Seine’i oru üle ja taganesid Calais’ suunas. Armee oli väsinud, näljane ja paljudel oli düsenteeria (osad vibukütid läksid seetõttu lahingusse püksata). Prantslased olid nii nende ees kui ka taga ning nad otsustasid asuda lahingusse. Inglasi oli umbes 6000, põhiliselt vibukütid. Neile oli öeldud, et kui nad vangi satuvad, raiutakse maha nende tõmbekäe kaks sõrme. (Sellest ajast on ka pärit zest ,, mis oli mõeldud prantslaste narritamiseks.) Prantslasi oli 60,000, kümme korda vaenlasest rohkem. Kaks armeed seisid vastamisi (miilikaugusel teineteisest), kuna prantslased kavatsesid inglaste rünnaku ära oodata. Britid hakkasid vaikselt lähenema ja laskma. See provotseeris Prantsuse ratsaväge vasturünnakule, mis löödi tagasi ja taganevad ratsanikud põhjustasid suure segaduse, kuna nad jäid jalgu teisele ründajate lainele. Põhilised Prantsuse väed siiski jõudsid lõpuks inglasteni ja ründasid neid keskelt, kus paiknesid ratsanikud. Briti vibuküttidel ei olnud enam nooli ja nad tungisid vaenlasele kallale kõigega, miskätte juhtus. Prantslasi langes 6,000-10,000, inglasi vähem kui sada.
See tekst on võetud www.kuldnool.ee Vibukooli foorumist

"Puhh!" sosistas Notsu.

2009-01-01T12:30:00.000-08:00

"Mis on?" küsis Puhh.
"Ei midagi, " vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni "lihtsalt tahtsin kontrollida, et oled olemas!
Selline imearmas uusaastatervitus siis tänase päeva lõpetuseks.
Uus aasta on saanud alguse, mille märksõnadeks on sõbrad ja südamesoojus. Käisime täna 48 tunni klubiga Emajõe luhal uisutamas, nagu lubatud sai. Ilm oli nagu tellitult imekena ja uisutamiseks sobiv, linnakuma ja ilutulestiku valgel mööda jääd liuelda oli vahva, pildid leiate http://picasaweb.google.com/monikah30/20090101EmajELuhal

Siinsel pildil näha olev tegevus pani siis punkti tänasele tritsutamisele- üks 10m enne autoni jõudmist õnnestus mul maakuulamisega tegeleda ;-)
Pikemalt sellest siin ei kirjutaks, vaid jagaks seda teiega 48 tunni klubi blogis. Küll aga kirjutaks siin mitteametlikust osast, mis sisaldas endast kuuma kakaod väikse tsilliga, kiluleiba muna ja rose´pipraga ja pisikest istumist Monsa juures. Ja mis ma siis leidsin- tagasivaade aastale 2008 Monsa arvutis- olemas pildid nii mägilaste laagrist, Talakovast, Türi võistluselt ja isegi Hansapäevadelt. Eks ma nüüd jõudumööda asun teda survestama, et need pildid ka laiemale avalikkusele kättesaadavad oleksid :-)

Reklaamime vibu cokaga või vastupidi :-

2009-01-01T03:52:00.000-08:00

Meeleolukas videoklipp vibuaasta alguseks :-) -
http://uk.youtube.com/watch?v=2fJ2fFxpMNc
(kahjuks ma seda teisiti siia lisada ei oska, kui copy-paste lingina...
Väike Prints on igatahes asjast nii vaimustuses, et nõuab eilsest alates, kui link minuni jõudis, pidevalt vibulaulu. Ja vaatab seda siis, silm särades, ja kommenteerib, et vibu laseb piu! Täna on 5 korda juba asja vaadatud -kuulatud, ning tüdimust veel ei paista.
* Nigel Downsi nimi käis siit blogist ka korra juba läbi, nimelt kirjutasin, kuidas eurooplased Ameerikas meistrikatel kohalikele kohta kätte näitasid. Tegemist siis valitseva fieldi maailmameistriga hictorical bow klassis.

48 minutit ehk lubadused uueks aastaks

2008-12-31T03:15:00.000-08:00

Hakkan sportlikuks! Ja seda kohe järgmisel aastal! Juba 1.jaanuril ehk homme lähen kell 16.00 48 tunni klubiga Emajõe luhale uisutama. Kes tahab kaasa tulla, läheb vaatab 48 tunni klubi blogist täpsema info järele... või helistab mulle :-)

Mägilaste mailaager

2008-12-29T07:01:00.001-08:00

toimub sellel aastal Kiidi talus Võrumaal 8-10 mai. Täpsem päevakava on veel koostamisel, aga tänaseks on selge, et mägilaste kolmandas laagris peetakse maha ka esimene 3D võistlus. Mis nime 9.mail toimuv võistlus kandma hakkab, on täna veel lahtine, nii et kõik ettepanekud on teretulnud :-) Võistlus iseenesest peaks olemas segu Talagova ja Kaatajakisa mõjutustega tubli väljakutse bowhunteritele, kuhu ootaks külalisi nii Lätist, Leedust, Kaliningradist, Soomest ja miks mitte ka Inglismaalt ;)

Samas, kui leidub huvilisi, siis on võimalik korraldada väike koolitus ka algajatele laskjatele ja muidu huvilistele.

Et igatahes nimekonkurss ja eelregistreerimine on alanud!

Tartu Vibuklubi jõulukas

2008-12-28T13:29:00.000-08:00

Nii, nagu ma endaga kokku lepitud sai- olin eilseks vibulaskmiseks enam-vähem terve. Komplekteerisime Tartu Vibuklubi naistes autotäie- mina, Monsa ja Kristine - ja läksime.

Sain siis vibu üle pika aja jälle kätte.

Uskuge mind, see on hea tunne. Isegi kui sa lased varrukasse (kes krt käskis mul selle varrukalukuga jope panna!!), teed tobedaid päästmisvigu, ei oska kaugusi hinnata ja vaist ei tööta jne, siis on ikka hea tunne küll, kui pisikes jäneses kaks südant lased. Tehke järgi või ostke ära!

Pildil Monsa Tartu Vibuklubi jõululaskmisel aastal 2005

Jagunesime 3-liikmelistesse gruppidesse täiesti omal vabal valikul. Mina ja Monsa võtsime Axi, kes hetkel on liikumispuudega ja ei suutnud seetõttu meie eest piisavalt kiiresti ära joosta :-)

Läbida tuli 8-märgiline minirada 2-noole ringina. Kuna osavad vibukütid, keda oli veidi üle kahekümne, tegid ringi eriti kiirelt läbi, otsustati teha peale veel teinegi ring. Meeste longbow´st lasi parima tulemuse Kuldar, veidi küsitava väärtusega on minu naisteklassi parim tulemus. Nimelt tõmbas Monsa ferraripunane auto järjekordse jama endale külge teel võistluspaika ja eks see ikka veidi keskendumist häiri. Uut autot talle vaja!!
Järgnes traditsiooniline juustu ja singi laskmine (mis seekord oli asendatud röövlipraega ehk ribiga) Esimeses voorus tabas juustukera Kuldar ja ühele ribile sai pihta Väike Muks. Tuletasin siis Kuldarile meelde, kes on ta sõbrad ja andsin korralduse ka teine ribi ära lasta, mis maitseb mulle täitsa heast. Ei saanud ta naisterahva soovile kuidagi vastu astuda ja järgmises ringis lasi lisaks talle ribisse noole ka Peeter.
Õhtu naelaks kujunes aga põlevate noolte laskmine. Lummav!- Otsekui väikesed komeedid pimeduses helendamas. Kes tahab ise näha põlevate noolte lennutamist talvises õhtuhämaruses, see tulgu aga 22.jaanuar Mammastesse kohale. Mis seal täpsemalt juhtuma hakkab, sellest kirjutan pikemalt järgmisel aastal, aga Taevaskoja kodukalt leiate ürituste alt selle kohta ka ise infot.

Jäljekütid ehk sry 48 tunni klubi

2008-12-28T09:57:00.000-08:00

Parim, kuidas ennast peale ööklubiõhtut taas elule turgutada, on vaba loodus. Tänane ilm oli jumalikult kaunis. Nagu muinasjutt - puud õrna härmatise all, päike paistmas, kõikjal puhas ja valge lumi, mis sillerdas nii kaunilt. Ma tean, et kõlab imalalt, aga see lihtsalt on IMEILUS.
Igatahes, nii kui hädavajalik unevajadus täidetud, meisterdasin mõned võileivad, tegin termosesse tee ja minek. Täiesti selline 48 tunni klubi valdkonda kuuluv üritus, kuid seekord privaatne. Ka minul on õigus väikesele pühapäevasele romantikale :-)
Sõitsime siis Alam-Pedja kaitsealale, eesmärgiga näha loomi. Juba poolel teel saime risti kirja, rebane põllul - thank you, marutaudivaktsiin...
Järgmine loom oli kits, nii u 100 meetrit autost. Jäime rahulikult ootama, ja nagu arvata oli, liitus temaga veidi aja pärast ka teine-ilmselt sokk. Unustanud hetkeks oma kaaslase püha viha jahimeeste vastu, tabasin end lausumas umbes järgmist- et neid vibuga lasta, peaks vähemalt 2-3 korda lähemale pääsema. Kui pilgud tapaksid...
Koos meiega jälgis lume alt rohtu kaapivaid kitsekesi ka üks imearmas väike tegelane, kelle pilti saate näha siit - http://blog.moment.ee/2006/12/euroopa-vikseim-kakuline-vrbkakk-pygmy.html. Minu jaoks oli temaga kohtumine esmakordne ja seda hinnatavam.
Sellega oli meie miinimumplaan loomi näha täidetud ja võisime asuda jäljekütte mängima. Eile lõppenud jõulurahu jälgi leidsime lumes, kus jahimehed olid kahte notsut jälitanud ja ühe verejäljega looma ka tabanud. Mulle lihtsalt huvitav, aga kaaslasel tõusis vererõhk taas kord.
Jätsime siis jahimeeste jäljed ja ajasime midagi põnevamat- põdrajälgi-ja vaatasime, kus loom oli endale ka haavakoort kraapinud. Mööda sihikraavi kõndides praksutasime pinges olevat jääd ja lugesime ka jänese, rebase ja kitse jälgi. Seejärel aga midagi põnevamat-ilmselt hundi/te jäljed. Kuna loomad liiguvad üksteise jälgedes, siis on arvu raske öelda.
Olles piisavalt kaugele luhale jõudnud, asusime kuulama looduse hääli. Karge ilm ja maastik andis häältele uue tähenduse. Samuti nagu meie olime jääd oma liikumisel ragisema pannud, sama tegid ka põdrad. Kuulsime neist kahte, kuid püüdes neile lähemale pääseda, olime krabiseval lumekoorikul liikudes sama palju vaiksed kui elevant portselanipoes ja nägemata nad meist jäidki. Vahva oli kuulata, kuidas ka nemad kuulatasid meie liikumist ja peale piisavat vaikust asusid ise taas liikvele. Väga mannetu on seda kuuldemängu tegelikult kirjutada, sest see on asi, mida peab ise kogema, et mõista.

Easy

2008-12-27T12:59:00.000-08:00

Tsao! Mis teed
Naudin kodust lapsevaba filmiõhtut, vaatan Sügisballi.
Tead, mis teeme sinu vaba õhtuga?
Nii? Mis ma selga pean panema?
Mis sobiks klubisse minekuks ka
Ok

Nii easy värk ongi, aga töötab :-)
Eks siis Sügisball jääb teiseks korraks. Pealegi, kas mul on ikka vaja vaadata üksikute inimeste muresid, eks neid jagub mul endalgi, kui tahan. Lihtsalt õige kõne õigel ajal ja korras.
Sry, kes ise helistada ei taibanud ;-)

Talvine vibulaskmine

2008-12-26T04:44:00.000-08:00

Istun tõbisena kodus. Vastikult tüütu on omast vabast ajast keset pühadeaega haige olla. Hea küll, mõne päeva ju võib, aga kuna mu põnn on juba pea nädala nohune-köhane olnud, siis tähendab see ka minule tubast reshiimi. Ja nüüd on mul täpselt homme hommikuni aega terveks/tervemaks saada. Kui ma just ei taha loobuda selle aasta vibuinimeste viimasest kokkusaamisest Kassiorus, kus toimub Tartu Vibuklubi jõululaskmine. Aga ma ei taha ju!!!
Kui nüüd muidugi kristalselt aus olla, siis pole ma vist mitu kuud vibule nööri peale pannud.. ja seetõttu ei ole ka paljusid vibukütt pikalt näinud. Ilmselt seda igatsengi kõige rohkem, näha korra veel sellel aastal minu jaoks 4-aastaga nii oluliseks muutunud inimesi. Tunda seda tunnet, mille vibulaskmine ja sellega soetud inimesed tekitavad, mis meeldis mulle nii väga, et tegin sellele toetudes isegi vibulaskmise firma, et võimalikult palju inimesti selle toreda hobi juurde meelitada. Ja eks nende rohkem tuhande inimese seas, keda olen vibu laskma õpetanud, on päris paljusid, kes endale koju vibu soetanud, osad ka võistlema jõudnud ja mõned lausa oma isikliku viburaja ehitanud/lasknud mul ehitada.
Sellel sügisel küsisti EAS-i konsultantide seminaril minult, et miks ma oma firmat - Musta Noole Vennaskond - alustasin? See küsimus oli minu jaoks nii ootamatu, et vaatasin suht segadusse sattunult neile otsa ja ütlesin, et vibulaskmine lihtsalt meeldib mulle ja tahan seda ka teistega jagada. Mõtlesin hetke ja kinnitasin, et jah, see lihtsalt meeldib mulle. Selgus, et see oligi vastus, mida oodati :-)
Nii et järelikult tuleb homseks terveks saada!

Reisile..

2008-12-25T09:25:00.000-08:00

lugesin aga kingiraamatut edasi.. kurja, kuidas tahaks reisile. Kasvõi pisike reis Inglismaale Nigelile külla. Või siis Katrinile Rooma külla. Selleks piisaks ju nädalalõpustki.
2008 aasta just erilise reisiaastana kirja ei lähe. Pisike suts Prantsusmaale konverentsile, siis korra Lätti võistlema ja lisaks Leedu-trip. Ja Leedust jäi meelde- õhtusöök peaaegu ideaalses seltskonnas Trakai nooblimas restos, vaatega õhtusele lossile, kiikumine tähistaeva all... Nojah, see väike hõbemedal polnud ju ka paha ning nagu Kats kommentaaris korra märkis- no kuidas küll jäi see suurepärane 70 jardi jalutaja 17 punkti ja minu elu esimene a-klassi tulemus blogis kajastamata.. aga päikeselgi on plekid ;-)
2009 on eesmärk leida võimalus Walesi euroopakatel osalemiseks ja lasta seal mitu a-klassi tulemust, vot siis on, millest teile kirjutada!
Postituse lõpuks aga tsitaat arvamusliidrilt ;-) - vanaks hakkan jääma, palju lobisema hakanud!

Päkapikud..

2008-12-25T06:25:00.000-08:00

..jõudsid eile ka minu uksekese taha. Ja ega nad siis tühjade kätega tulnud :-) Nagu kingitustest näha, on nad mind ikka hoolega terve aasta või kauemgi jälginud, sest kingikott oli kohe täitsa minule tehtud.
Ühest tahaks kohe lähemalt kirjutada. Raamat. Armastan raamatuid, armastan lugeda. Kooli ajal ma raamatukogust alla kuue raamatu vist korraga ei laenutanud, tavataks oli kümme - ja sellestki jätkus vaid loetud päevadeks. Eks kirjandusklass jätnud ka oma positiivse jälje. Aga see selleks. Veidi siis kingikoti raamatust - Out of office ehk aasta kontsakingadeta. Merit Raju
Unetu ja lugemissõltlane nagu ma olen, asusin külapealt saabudes raamatuga lähemalt tutvuma. Tutvusin poole peale. Uskumatu, kuidas saab üks raamat nii minulik olla. Täitsa mõtlen, mitu raamatut pidi päkapikk enne ise läbi lugema, kui mulle selle õige leidis. Päkapikk on sellel aastal veel ühe VÄGA hea raamatu mu lugemislauale sokutanud, peangi selle ise tagasi saama ja siis talle tagastama.
Mis mind selles raamatus siis puudutab- juba alguses loen ma oma tänaseks kahjuks kaotatud töökohast - Räpina Paberivabrik. Just see on põhjus, miks mul suvel polnud suurt aega-mahti oma blogisse sissekandeid teha. Nimelt kirjutasin ma oma sissekande peas läbi marsruudil Külitse-Ihamaru-Räpina-Ihamaru-Külitse.
Nimelt kaalus peategelane selle koha vastuvõtmist. Väga kenad read on selles raamatus pühendatud mu suvisele armastusele - tegemist Eesti tõenäoliselt vanima seni töötava ettevõttega - hetkeks on paberiveski-vabrik töös olnud juba 274 aastat. Teiseks otsin ja leian nii uusi kui tuttavaid vaatenurki Lõunaosariikidele, mis mind samuti lummab.
Aga olulisim märksõna on ilmselt julgus- julgus võtta vastu ebatraditsioonilisi otsuseid. Ja nende järgi elada. Mäletan isegi, millised reaktsioonid järgnesid, kui lahkusin oma toredalt ja hästitasustatud töökohalt rahvusvahelisest firmast. Plaaniga teha midagi ise-luua oma väike firma. Nojah, tegin ka- oli neid, kes minusse uskusid, oli ka neid, kes ilma kuulamata mu mõtteid laitsid ja maha tegid. Et selline peategelane siis. Ja kui lisada juurde veel tema reisituurid, siis täitsa nagu mina. Lihtsalt viimased aastad on mind veidi kodusemana hoidnud, aga kui mitte varem, siis igatahes on mul mai Talagova võistluseks Austria pilet olemas :-)

Väike Tuulik

2008-12-20T07:13:00.000-08:00

Kuna kõik vibulaskjad orkutis ei käi ja Eesti ka selline parajalt pirakas, et info kõigini ei jõua- siis teadmiseks: vibulaskjate ridadega on liitunud üks pisike Tuulik. Konkurendid, värisega ja meenutage, milliseid mehetegusid EFACKarmo juba sellel aastal vibuvõistlustel tegi. Asjasse mittepühendatutele teadmiseks, et Karmo 3-aasta sünnipäeva tähistati alles novembris, kui tal olid esimesed korralikud võistlustulemused juba käes. Nii et järgmine aasta on ka Eiriker ja EluÕis ilmselt valmis oma esimesed võistlusristsed saama.
Ma kohe ei saa teisiti, kui pean pühendama mõned read taas emaks saanud Kadile.
Nimelt on tema minu jaoks eeskuju olnud- meenub, kuidas nägin teda esimest korda Räbikülas, juba siis piisavalt suure kõhuga- hm, või kuulsin kõigepealt ta häält, siis tuli kõht ja siis tüdruk ise ka. Järgmine kord oli juba EFAC2005 autasustamine, kus selle suure kõhu peale ka medal asetati. Aasta 2006 imetlesin tema vaprust, kui ta väike Tuulik (nr1) hälliga ühes käes, vibu teises käes, ennast läbi lume vedas ja päeva lõpus väljalastud medalid-diplomid kokku korjas.
Mainin ära, et nende saavutuste seas olid näiteks Eesti meistritiitel ja Euroopa kolmas koht, kohalikest võistlustest pole isegi mõtet rääkida.
Vot naine Metsikust Läänest Kullamaa väljadelt!
Tema eeskuju on mulle väga tähtis olnud- kes mind tunnevad-teavad, saavad aru, mida ma mõtlen. Aitähh Kadi, et sa olemas oled! Oled meile väga kallis ja oluline!
Palju õnne lapsevanematele ja murtud nooli tulevikuks!
Pildid värskest ilmakodanikust leiab orkutist.

Vibulaskmise meisterklass

2008-12-19T14:47:00.000-08:00

Just seda näitasid Steve longbow´ga (meie mees usas) ja Nigel historicaliga (ühendatud kuningriigid) USA-s North American FIELD ARCHERY CHAMPIONSHIP 2008-l. Tiitleid neile aga paraku ei jagatud, sest kodakondsus Euroopa oma. Aga vähemalt on kohalikel veidi mõtlemisainet ja loodetavasti ka veidi motivatisooni treenimiseks ;-)
Vot ja mina pean siis sellistega nagu Steve Jäägri Famousis rinda pistama...

Mu süda on...

2008-12-19T03:13:00.000-08:00

Mu süda on mägedes
Robert Burns

Mu süda on mägedes, mägedes veel,
mul mägede poole käib mõte ja meel;
metskitsi ja põtru kütin ma seal,
Ükskõik kuhu ise ka rändaksin eal.

Nüüd hüvasti, põhjamaa, hüvasti, mäed,
kus murdmatut vaprust ja väärikust näed!
Ükskõik, kuhu retkleks või ekslekski samm,
mu mägismaa kõigest on lähedam.

Nüüd hüvasti, mäetipud lumes ja jääs,
nüüd hüvasti, orulamm päikese käes,
nüüd hüvasti, metsad ja järsakad teed,
nüüd hüvasti, mägijõe tormavad veed!

Mu süda on mägedes, mägedes veel,
mul mägede poole käib mõte ja meel;
metskitsi ja põtru kütin ma seal,
ükskõik kuhu ise ka rändaksin eal.

Kõlab ju kaunilt!
Ja uskuge mind, klaveri saatel on see lausa imeilus..
ma ise veel kuulnud ei ole, aga mina usun- Juurikat siis seekord ;-)

Taevased kojad

2008-12-14T06:01:00.000-08:00

Nii, kelgu lubas Monsa Eirikeri jaoks kaasa võtta... glögipakk ja pott selle soojendamiseks on ka juba välja tõstetud. Topse otsustasime mitte osta, vaid kasutada termoste omasid ja sõbralikult jagada. Eks nii olegi ökom, ei tekita mõttetult prahti juurde.
Lahtine on siis hetkel veel, kas hommik leiab mind Valgesoost või mõnusalt oma voodist. Aga nagu see 48 tunni klubi üks reegel oligi- et elu on elamiseks ja eks see siis paistab, mis saab. Lapsehoidjat on igatahes hoiatatud, et Eiriker võib tulla tema juurde öömaja otsima, kui ema ekstreemsustega tegelema peaks ;-)
Ja taevastest kodadest tõrvikuvalgel lahutavad mind vaid loetud tunnid..

Olge valvel!

2008-12-12T00:26:00.001-08:00

Lekitan veidi infot- juba täna läheb ülesse uue 48 tunni klubi ürituse kava! Ja tegemist väääääga romantilise asjaga... Püsige lainel!

Ökoturismi konverents ja aasta parimad

2008-12-06T11:04:00.000-08:00

Konverentsi eelõhtul ootasin pingsalt, nagu viimasel ajal millegipärast kombeks on saanud, et millal Väike Prints uinub ja saan oma privaataega kasutada kõne kirjutamiseks. Ei, ma ei esinenud konveretsil ettekandega, sest mul lihtsalt pole veel midagi tarka öelda.. aga minu egoloomake sai pai, kui just minu hooleks jäeti Põlvamaa parimate turismitegijate autasustamine. Jah, et mis saab olla sama hea/või paremuselt järgmine kui olla aasta tegija - õige vastus : olla tegijate valija ja autasude üleandja.
Keskööks oli siis kõrvaltoast norinat kosta ja tegus üksikema minu isikus võis asuda oma kõnet kirjutama. Öelda oli ju nii palju- Põlvamaa kui parim pesapaik on märganud oma parimaid poegi... irw, no nii see asi päris ei kõlanud, aga kuidas ta kõlanud oleks, seda ei saagi me teada, sest ...
Ühesõnaga, sõidan siis mina konverentsile, kaasas läpakas, et esimesel võimalusel Tarmoga üle võrgu ühte erakorralist tänukirja veel koostada - et mis sa seal konverentsil ikka muud tarka teed, kui chatid netis, eks. Rahvast palju, tuttavaid palju, vaja nendega suhelda, ei võta arvutit lahti. Ei vaata ka kõnet üle. Konverents algab- ja kujutad sa ette, nii huvitav, et ei ole aega ka siis arvutit lahti teha ja telefoni ka vastu ei võta. Aga Tarmo tubli- saab täitsa ise, ilma hoidjata tänukirja tehtud ;-)
Konverentsil tuleb siiski hetkeks taharuumi hiilida ja anda oma hindamatud allkirjad aukirjadele. Konverents läheb mõne minuti üle aja ja ühest majast teisse kiirustades haaran autost kõne mustandi. Haaran ma jee asja, mida seal ei ole. Nagu ütleb Rytberg- kõne on täiesti kindlas kohas ja see koht on kodus laua peal. Haaran pastaka ja paberi ja tervituspokaali kõrval üritan mälus taastada kõne üleehitust, kui juba haaratakse mul küünarnukist, seisan ootavate nägude ees ja ol-lal-laa - räägin seda, mida sülg suhu toob ja ega see nüüd väga asjalik ei ole küll :-(
Aga teisalt, kes ikka su möödalaskmisi peale sinu märkab... Kõne peetud, aukirjad jagatud, järgnevad jõulumeelsed rahvalikud mängud. Et lõpp hea, kõik hea :-)
Pildid ja pressiteade http://polvamaa.ee/index.php?article_id=7303&page=875&action=article

Küll ma olen tubli!

2008-12-06T10:39:00.000-08:00

Kõik inimesed tahavad aegajalt pai. Mina muide ka :-) Ja rasked ajad nagu meil hetkel Eestis on, on vähemalt minul kõigega kitsas käes- aeg, raha, paid... Otsustasin, et teen endale siis ise pai ehk väikese tagasivaate, mida olen korda saatnud detsembri esimese nädala jooksul. Ehk kuidas veedab aega üks töötu.
Teisipäeval osalesin turismirünnaku toimkonnas ehk Põlvamaa turismietttevõtjate ühises ettevõtmises hooaja avapidustuste korraldamiseks.
Kolmapäeva veetsin äärmiselt huvitaval ökoturismi konverentsil. Vahva päev vääriks kohe eraldi sissekannet, nii et mine tea ;-)
Neljapäeval vedasin metsa viburajale Taevaskoja inimesed, kes tunnistasid peale mõnetunnist vihmast vibujahti, et tegemist on väääääga laheda ettevõtmisega- on see siis hobi või aktiivne puhkus kliendile.
Reedene päev möödus Väikeste Printsi seltsis, kes köha tõttu lasteaeda minemata jättis, aga reede õhtu...mnjaa, see oleks kohe taas eraldi sissekande teema ;-)
Laupäeva pühendasin täiest mahus mägilastele ja nende tegemistele.
Ja pühapäev- crazy-crazy- vaata pilti... Isegi haruldane jäälind sai nähtud!

Mägilased 2009

2008-12-06T10:30:00.000-08:00

Mis hakkab juhtuma mägilaste klubis aastal 2009?

Eelkõige asjad, mis on liikmetele olulised. Ja seni on liikmetele kõige vibu-noolelähedasemad olnud meie kevadlaager ja Talagova võistlus.

Samuti on uus juhatus koosseisus Tuisu Tom, Mägilanna, Tuulik ja Taunts andnud lubaduse teha valmis klubi arengukava, mis kindlustaks, et kõik ikka ühes suunas vaatavad ja tegutsevad.

Mägilanna lubas lausa, et hoolitseb selle eest, et kodulehel saaks iga kuu mõni uudis või põnev lugemine olema... et hea mees, kes lubabki ;-)

Mägilaste aasta 2008

2008-12-06T09:47:00.000-08:00

Aastalõpp paneb inimesi tegema tagasivaateid ja mägilastel sai see täna aastakoosoleku raames tehtud. Ja hea meel on tõdeda, et mitte ainult tagasi ei vaadatud, vaid ka säraval pilgul edasi, mis tähendab, et kuuldused mägilaste klubi surmast on tugevalt liialdatud ;-)
Milline oli mägilaste aasta 2008 -
* saadi uusi liikmeid
* korraldati rajaehitustalgud Kanaveres
* valmis koduleht http://www.estonianbowhunters.ee/
* hooajal oli liikmetel ja külalistel kasutada 2 bowhuntingu rada - nii Põhja- kui Lõuna-Eestis
* toimus juba teine mägilaste laager Kütiorus
* osaleti Austrias Talagova võistlustel
* osaleti EBHC2008-l
* viidi läbi vibujahimeeste koolitus
* esitati vibujahi legaliseerimisettepanek Keskkonnaministeeriumile
* liituti Euroopa Bowhuntingu Assotsatsiooniga (EBA)
* osaleti EBA aastakonverentsil Pariisis

Eriti tänab Mägilanna kõiki tublisid klubikaaslasi, kes rasketel hetkedel ta kätt hoidsid ja vajadusel ka taskurätiku ulatasid. Lihtne see aasta ei olnud, aga isegi inimõiguste deklaratsioon ei ütle, et elu peaks lihtne ja kerge olema, mis siis veel mägilaste põhikirjast rääkida :-)

Elu on lill!

2008-10-31T11:22:00.000-07:00

Väisasime täna Väikse Printsiga kaubanduskeskust. Täitsa luks värk - väike ralli autokäruga, õhtusöök kohvikus, pisike pilk zookauplusse, kus emme täitsa tõsiselt pidas aru, et kas äkki tahab mõni selle asukatest novembris peetava tähtpäeva aukülaliseks saada... või on kaheaastane veel liiga väike oma lemmikloomaks... igatahes tunnen, et Väike Prints on täiesti arvestatav kaaslane. Päev kokkuvõttes oli nii mõnus, et ostsin endale meeleheaks kimbu kauneid punaseid roose.
Pidin hetkeks trükkimises väikse pausi tegema-kell on 20.30 ja mul võeti käest kinni ja öeldi "tuttu". Saatsin siis väikemehe voodisse, andsin unemusi ja tegime tadaaa. Selle nimi on progress :-)
Kui suvel oli lasteaias käimine veidi stressi tekitav ja lapsehoidja iga kell sobivam variant, siis nüüd on Väike Prints ka lasteaiaks täiesti valmis. Teine nädal on edukalt möödunud ja meil läheb kenasti.
Üldse on elu ilus- inimesed üllatavad meeldivalt. Ka töötu olen olnud veel nii lühikest aega, et ei oska veel masendudagi ja hirmu tunda, pigem ootan uudishimuga, mida head ja põnevat elul minu jaoks veel varuks on. Häid sõpru ja tuttavaid on igatahes minu elus rohkelt!

Kakapoi

2008-10-28T03:23:00.000-07:00

Nagu arvata oli, on geenid ikka üks vägev värk. Nimelt ei taha Väikese Printsi suu enam sugugi kinni seista. On kolm asja, milleks ta on vist iga hetk valmis ja seda valjuhäälselt ka teada annab.
Putru sööma! -nojah, ainus töö, mis toidab ja ega tühi kott ei seisa ju püsti ;-)
Vanni, vanni tahad! - ammuks need spaad moodi läksid
Emy juurde!- tüdrukud, teadagi. Kui Emy juurde ei saa, siis sobib ka Kätu juurde ja tädi juurde.
Lisaks on veel lugematu hulk sõnu ja tegevusi, millest rääkida, väike valik neist:
jooni- joonistama
kõnni ka - laisale lapsevanemale
istu siia - kord peab majas olema
Ilis augu - eks Iris kipub õues sõna võtma jah
jne, jne
Osad sõnad on aga kavalad ja ei lase ennast nii lihtsalt ära kodustada - meie külmkapis pesitsevad näiteks numad- teadmiseks kõigile munasõpradele.
Aga kakapoi on muide üks lind, kes täpselt samamoodi nagu minu väikemees, armastab sõnu järgi korrata ;-)

Jumal on siiski olemas

2008-07-26T13:45:00.000-07:00

ja vibu laseb ta ilmselt ka :)) Nimelt arvas vibumeister, kes täna siis otse Saksamaalt Tehvandile saabus, et minu Zakslane jääb ellu. Turgutas teist siis pisut liimi ja liivapaberiga ning lõi ta lõpuks õliga läikima. Selgus, et klaasfiiber on veel mitmest kohast lahti löönud-kehva kvaliteediga fiiber ilmselt. Käepidemes avastasime ka täitsa koleda prao - aga ka see sai ravitud.
Eks siis lähiajal paista, kas on mul rohkem õnne kui Anul, kelle recurve kaared võistlusel laiali jooksid või Sabal, kelle maarjakasest vibu saatus on ka tume...

Viktoriini küsimus

2008-07-25T02:22:00.000-07:00

Kui vibuga juhtub midagi, siis kõigetõenäolisemalt:
a) enne suurvõistlust
b) peale suurvõistlust

Vihjeks veel niipalju, et laupäeval algavad Tehvandil Euroopa Meistrivõistlused Vibujahis...

Eileõhtuse treeningu järel avastasin, et ligi 5cm ulatuses on fiiberkiudu koos puiduga vibuservast lahti löönud :( Jutt siis minu Zakslasest, mille ma Maariolt endale meelitasin. On teine aastaga nii omaks saanud, et ei kujuta oma elu enam temata ettegi.
Tarkade klubi soovitused on seinast-seina- proovida liimida, ära lõigata ja lihvida või teibiga kokku tõmmata ning vibumeistrile näidata. Vibumeister on imekombel sellel nädalavahetusel ka ise Saksamaalt kohale tulemas, aga mul on ju vaja veel täna ja homme trenni teha... Samas on suur hirm, et kui vibu kätte võtan, võib see talle viimaseks korraks jääda. Iga lasuga peavad kaared kandma ära lig 17-18kgraskuse.
Uus vibu maksab 800-1000 eurot ja tellimisaeg on 6-12 kuud :((

Vibukytiorus

2008-06-24T10:35:00.000-07:00

... keeb elu täie hooga. Ja seda nii kiiresti, et pole aegagi seda kirja panna.
Väike kokkuvõte siis:
* Vibukytioru nõlvad on nüüdseks siis juba kahel hooajal mägilasi koos nende kummiloomaaiaga võõrustanud
* 3D hooaeg on täiega hoo sisse saanud ja selle edukaks läbimiseks on mägilased lausa kaks treeningrada ülesse seadnud
* ära on peetud Eesti Meistrivõistlused maastikulaskmises
* juurde on oodata suuremat arvu pisikesi vibulaskjaid

Ja millega tegeleb Mägilanna? -
on ennast osaliselt juba sisse seadnud lõuna-osariikides, nimelt imekaunis väikelinnas nimega Räpina. Nii et pole muud kui ootama jääda, millal ta ka selles linnas esimesed vibufanatid ülesse leiab ;)